pühapäev, 21. veebruar 2010

You duct taped my heart and then broke it back apart.

Sa nagu oled alati see olnud, kes mu tuju parandab, kui näed, et ma olen jumala down omadega. Sa oled alati toetanud seda, milline ma seest olen. Ma meeldin Sulle tohutult sellepärast et ma julgen olla nii aus ja nii MINA koguaeg.
Aga... Nagu... Üks asi jääb Sul igavesti kahe silma vahele. Ja see on just see, miks ma end nartsuna tunnen. Sest ma tean, et on üks inimene, kes lihtsalt ei taha mind. Ja no kui ma olen temaga sellest täispeaga rääkinud, siis see inimene on öelnud, et ma peaksin ennast muutma. Sellega ta tegi mulle veel rohkem haiget. Aga kõige rohkem on mu hinge kriipinud siiski see, et ma ei saa seda inimest endale. Mitte iial.

Praegu ma olen omaette, istun arvutis, kuulan seda ühte lugu ja puhken iga viie minuti pärast nutma.

Kommentaare ei ole: