Mul pole emotsionaalselt just tipptase praegu. Kuna mingi.. KÕIK probleemid mis kunagi olnud, on omavahel segamini lõngakerapuntrasse sassi läinud. Ja ma ei saa enam peaaegu millestki aru, lisades haiguse nõrkused ja mingit jutud, mis minuni jõuavad võõraste suust.
Ma olen järjekordselt pettunud oma tutvusringkonnas. Omast arust sain hästi läbi inimestega ja ei soovinud midagi halba ega midagi sellist. Pole liigagi teinud ja olen alati sõbralik olnud teiste vastu. Ja nüüd kuulen, et üks inimene on mu kohta öelnud "munni surm" või midagi sellist.
Aitäh tõesti. Väga viisakas oled. Arvesta sellega, et ma hüppan Sulle sellega näkku ja ütlen Sulle enda arvamuse sellisest lapsikust käitumisest -.-'
Selline käitumine on lihtsalt nõme. Ma saan täiesti aru, et ei meeldi Sulle ja paljudele teistele ka mitte, aga nahhui. Miks Sa siis üldse suhtled minuga või mulle teregi ütled, kui mind seljataga kirud. Käi vittu, ausõna. The time will come, where You will be down, and I will be the great big fat dinosaur who will crush You back.
Mind backstab'itakse lampi ei millegi eest. Sellekohapealt on jah see eilne teema. Ja minu arvates oleks vaja mainida järgmist fakti: Ükskõik millise suhte aluseks on usaldus. Niisiis, kui ma Sind usaldan ja räägin Sulle midagi, siis miks Sa pead seda edasi rääkima? See on samaväärne ärakasutamisega või reetmisega :S. Lisaks sellele teeb selline asi haiget.
Ma ei taha mingit pikka monoloogi pidada siia, ning ma lihtsalt ütlen: "Mul on siiber. KÕIGEST. Tahaks selle kõige jama täielikult ära lõpetada ja haihtuda. Absoluutselt pole mingit tahtmist jätkata!!!"
Loodetavasti mu sissekannet ei mõisteta nüüd valesti, aga jah. Ma sain öeldud, mida tahtsin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar