Täiesti stunning kui palju asju on juhtunud selle nädala jooksul. Ma just jõudsin eelmises postis mainida, et peaks härraga kokku saama ja RANDOMLY ta tekkis Tartu kolmapäeval.
The story began like this: netis ütles härra, et ta vbla tuleb kolmapäeval, minutine excitement tekkis ja siis ma ootasin edasist infot. Next thing I know oli see, et ta kirjutas et ei tule. Leppisin sellega, sest aega on piisavalt ju. Olin jälle ööotsa üleval ja pidin päeval saama Fränkiga kokku. Selle appointment'i ma magasin odavalt maha, sest ma ei kuulnud äratust, pede nagu ma olen -.- But ma ärkasin teise asja peale. Sain sitaks kõnesid. Lõpuks viskas pildi ette ja vastasin kõne, teadmata kes mulle helistab. Sain aru vaid sellest: "Hello, Ärka üles. Sest ärka üles, kohe. Ei, ära üles, ära maga. Kuuled? Mh, ärka üles, mine sättima. Cmon. Tunniajapärast. Sest ma olen bussil juba." Hõõrusin silmi veidi ja alles siis sain aru, kellega ma räägin. Sattusin paanikasse, kuna ma olin täiesti unesegaduses ja ajasin lauseosasid omavahel segamini. Pmst "koori kartuleid" oleks kõlanud mu unekeeles"koorturi kaleid". Well, ma jõudsin vaid meiki korrastada, ripsmed pähe panna ja kiiruga üks kohv ära juua ning hetkeks Susiga rääkida telefonis, et talle teatada wtf just happened and will happen.
Tegin närviliselt bussijaamas suitsu ja vihastasin bussijuhi peale, et ta 15 sekundit hiljaks jäi, kui mulle Margo helistas ja küsis kaugel ma olen, vastasin et jõuan 58ks bussika juurde, kuid sinna polnud enam vaja jõuda, pidin varem bussilt maha minema, et nendega kokku saada. Annelinna Keskuse juures tegin ilusast päikeseloojangust pilti ja hakkasin klapid peas daydreamima. Silla ääres tegin suitsu ja närveldasin omaette veidi. Siis mõtlesin helistada neile, õnneks nad olid lähedal.
Ma olin härra peale päris vihane, et ta mind üles ajas ja vist korraks ähvardasin teda telos, et ma ei tea kas kallistada või peksa anda umbes et pean kaaluma seda :D. Jaaah, minu lollid naljad, they never expire. Kokku saades vahetasime südamlikke kallisid mõlemaga ning suudnusime prismakanti.
Passisime seal veidi ja siis läksime poodi. Kõndimist alustades nägin ootamatult kätt enda kõrval, mis tahtis kinni võtmist, hämmastavalt hea tunne oli. Võtsime süüa, 3 õllet ja vaatasime TenaciousD'd ning random asju telekast, suht tukkusin. Mingi moment oli päris hilja ja ma tahtsin koju minna. Härra ei tahtnud absoluutselt ära lasta, hoidis jalast kinni ning tahtis isegi pikaks solvunud olla. Jäin veidi kauemaks sinna, rääkisime väga palju, Margo magas juba. Jäin tukkuma korraks.
Järgmisel päeval me pmst muud ei teinudki, kui kaisutasime ja suudlesime nonstop. Margo nokkis pääris kaua minu ja härra kallal :D. Ma pidavat olema Püha Miikael, Miikael Jaakson ja not to forget pedobear. Täiesti hämmastav aeg, see nagu lendas ja samas nagu venis. Ent siiski oli imeilus. Ma pole kunagi kohanud nii eeskujulikku käitumist neiu suhtes, kui temal. Ja ma pole siiani kellegi suust kuulnud, et ma meigita ilusam oleks, et mind printsessiks kutsutaks või et ma oleks finally on my homeplanet. Issand kui meeldiv süsteem. Aah.
Reedel pidin ta bussile ära saatma. Ööseks jäin temaga rääkima. Ööotsa olime üleval. Couldn't get enough of our presence IRL. Jeeli-jeeli sain ta ülesse, tukkusime mingi 1,5h ehk.. Siis hängisime teleka ees, kaisus. Mingi 9.50 paiku hakkasime kesklinna liikuma. Päris masendav tripp oli. 10.17-neks olime Statoili kõrval juba ja ma olin valmis kõndima bussikasse, et teda ära saata, kuid miskipärast ta ei läinud sellele 10.30 bussile, vaid otsustas järgmisele minna. Läksime mäkki, et härra hommikust sööks ja Rimisse, et härra energiajooki tangiks. Lõpuks käskisin kassasse minna, et pilet ära osta ning bussiaega teada saada, muidu me olekski nii jäänud igalepoole ringikõndima. Istusime ja ootasime. Ta naeris mu unetuse ja segase jutu üle. Kaisutasime sealgi veidi ja siis saabus see moment, kus buss ette sõitis. Suht julm, kui Sa oled inimesega nii harjunud, et Sa ei tahaks absoluutselt tal ära lasta minna. Päris pikk suudlus järgnes. Minu õnneks lahkus ta naeratusega näol. Ja ise sättisin end mossitavalt kodupoole teele. Kõndisin mornilt bussikasse ja ootasin enda bussi. Koju jõudes ma olin no nii broken, et vajusin pärast pesu kohe magama ja ärkasin alles 23 paiku. Mingi 10h magasin vast.
Ja netis.. Ugh.. Nii raske oli rääkida. Need sõnumid, need vestlused. And then the Hiroshima bomb landed on the ground and I got mindblown.
Tsiteerides ühte momenti:" (U)Lucifer(L) says: ma ei saa enam seda lauset endas enam kinni hoida, olgu see liiga vara w mitte... Ma armastan sind."
*______________* Infinite happyness järgnes. Täiesti happy hardcore 8-bit oli olla. And I had to confess the same, sest.. Sellest momendist saati kui ma ärkasin olid mul kõhus liblikad. Eimillestki peaaegu.. Täpsemalt mälestustest, mis ta mulle jättis. I am so motherfucking happy that I wouldn't want this day to end.
Hopefully I won't end up in a bucket full of shit...Again.
Aga siiamaani ajab üks koht ühes loos nutma:
"I will always keep watch over you, To keep you safe when you are scared" ♥. Rõõmupisarad + sadness.
Aga siiamaani ajab üks koht ühes loos nutma:
"I will always keep watch over you, To keep you safe when you are scared" ♥. Rõõmupisarad + sadness.
Mul ei jätku sõnu, et seda posti lõpetada. Mul on hea. Väga hea.
