The time has come.

Ma ei söö juba 6s päev jutti. Ma nutan väga palju. Koheselt mingi hea mälestusega tuleb hüsteeriline hoog peale. Ma tahan suhelda temaga, sest seda tahab temagi, kuid arvestades seda, et kõik on kehvasti ja me ei ole suhtes, teeb see asjaolud raskeks.
Ma teen jõhkralt palju suitsu. Ei söö pmst üldse (2 röstsaiaviilu kui sedagi), joon kohvi. Ma ei tunne end sugugi hästi. Jätkuvalt on süvenenud enesetapu mõtted. Valikuid mida teha, on palju. Kahjuks. Mul on külm (nii riietega kui ilma). Ma värisen tihti. Mõtted, et peaksin antidepressanti võtma, hajuvad minema. Ilmselt ei soovi ma tuimaks muutuda. Ma ei tea.
Kõik on niii kehvasti lihtsalt. Insomnia (+üldised unehäired), söömishäired, sügav depressioon, enesehinnangu puudumine, ennast süüdistamine, üldine melanhoolne kurbus, seljavalu, sotsialiseerimise probleemid, stress, koolistress... Ma ei jõua kõike üles lugeda.
Ma lihtsalt ei taha enam olla... Mitte kuidagi. Sest ma ei saa olla. Fucking nõiaring.

Ilmselt lähipäevil lähen Rajasse.. Eks näis, mis saab edasi.

On the edge of dignity.

Ma ei näe enam mõtet enda eksistentsi jätkamises. Päris jõhkralt ebastabiilne olen. Kõik lähtub tülidest. Ma olen tüdinud neist. Ma olen tüdinud sellest, et inimene, kes peaks mu tuju lakke boostima, hoopis dragib selle veel madalamale oma depressiivsusega ning loomulikult ka oma käitumisega.

Ma ei soovi enam edasi minna. Mu jõud on otsakorral. Ma tahan lõppeda. And this time it feels quite right.
Kõikidest tülidest on jõud lihtsalt nii otsakorral. Need, kellele kurtma olen läinud, osutusid ka (mõned) backstabberiteks. Õah, kurb.
Mulle öeldakse, et mind armastatakse, aga ma ei tunne seda otseselt. Muidu oleks ju kõik korras, või mis?
Lisaks mulle öeldi, et ma räägin nagu Jänku, mis oli ülim punch in the face. Mind reedeti. Mind vahetati pmst välja. Ma ei taha enam mitte midagi. Mul ei jätku sõnu. Ma olen masenduses. Depressiivne Hülgo...

Olenemata sellest, peab varsti hüvasti jätma...