pühapäev, 28. oktoober 2012

On the edge of dignity.

Ma ei näe enam mõtet enda eksistentsi jätkamises. Päris jõhkralt ebastabiilne olen. Kõik lähtub tülidest. Ma olen tüdinud neist. Ma olen tüdinud sellest, et inimene, kes peaks mu tuju lakke boostima, hoopis dragib selle veel madalamale oma depressiivsusega ning loomulikult ka oma käitumisega.

Ma ei soovi enam edasi minna. Mu jõud on otsakorral. Ma tahan lõppeda. And this time it feels quite right.
Kõikidest tülidest on jõud lihtsalt nii otsakorral. Need, kellele kurtma olen läinud, osutusid ka (mõned) backstabberiteks. Õah, kurb.
Mulle öeldakse, et mind armastatakse, aga ma ei tunne seda otseselt. Muidu oleks ju kõik korras, või mis?
Lisaks mulle öeldi, et ma räägin nagu Jänku, mis oli ülim punch in the face. Mind reedeti. Mind vahetati pmst välja. Ma ei taha enam mitte midagi. Mul ei jätku sõnu. Ma olen masenduses. Depressiivne Hülgo...

Olenemata sellest, peab varsti hüvasti jätma...

Kommentaare ei ole: