neljapäev, 9. september 2010

Allah agbar.

Alguses olin mina nagu liimitud ta külge. Rippusin kaelas, hoidsin ümbert kinni jne. Nüüd on vastupidi. Ma hoian distantsi, sest ma ei usalda teda täielikult, veel. Sellega läheb aega ja ma ei tea kui kaua.

Praeguseks ta on teeninud nii miinus- kui ka plusspunkte. Miinused sellega, et ta hilineb alati ja plussid sellega, et ta oskab vabandada ja ootamatul ajal helistada ning ei lase mul koju minna :).

Ilmselgelt ma olen õige valiku hetkel teinud. See solv teema on endiselt peal, aga vaikselt hajub ära. Samas ma panen ta proovile ja kui ta teab, et usaldust pole väga, siis ta ei hakka ka mingeid lollusi tegema.

Üleeile, kui me end täis jõime, siis me tegime väga konkreetseid kokkuleppeid. Ja teades, et ta oli nendega nõus, siis ta mõtleb asja tõsiselt.
  1. Kui joome, siis koos.
  2. Midagi ei jäta rääkimata.
  3. Anname teada, kus me oleme ja millal kokku saame vms. Ükskõik mis viisil (nternet/telo)
  4. Kui on mingi mure, lahendame koos.
  5. Ei jäta teineteist unarusse ega üksi.
  6. Kui kusagile lähme, siis võtame asja kätte ja lähme koos.
Mingi umbes nii. Peale seda juttu ta kinkis mulle teise sõrmuse.

Hetkel aga peaks ennast korda tegema, ootama kas mulle keegi helistab ja siis kas õue või linna :). Aga ma olen veel nii uimaneee XD Üldse ei viitsi liikuda. Oeh :D

esmaspäev, 6. september 2010

Sa vana maša :S

See oli veel rohkem ootamatu.
Tulin koolist, jumala väss. Käisin Arturil keldrituuningul abis. Hiljem roomas Serku kohale. Suht tuju 0. Plõksisin mingi piffiga, sitt tuju oli. Elasin kõikide peal välja. Serku peal eriti. Istus mossitas.
Ükshetk röökisin talle, et toogu mu pusa ja needi tagasi, või muidu läheb asi vägivaldseks. Sitt kees lihtsalt :S.
Tra maiole kunagi näind, et mu vihasest tujust kellegil nägu valgeks lööks :S. Ise ka ehmatasin korra. No vähemalt mu hääletoon töötas. Sain stuffi tagasi.
Hiljem mõnitasin teda ikka edasi. Ikka sitt kees. Ja ükshetk ta lambist tahab minuga rääkida O_o. Mingi suht wtf olin, saatsin perse, suht tõmbas mind. Mm, okei. Kuulasin ära.
Ja... ta... tahab mind tagasi.

Praegu ütlesin küll, et poh me võime riskida, et mul pole nkn midagi kaotada, aga... Temal on. Ja ta teab seda.
Kuigi ma ei usu, et see enam kaua kestab, andsin ma talle võimaluse. Tõestagu, et on väärt. Kohe teeb kodused tööd ära ja ütlen talle seda. Mind ei huvita kuidas ta seda teeb, aga näidaku, et on väärt.

Oeh... Pea suht laiali.

pühapäev, 5. september 2010

Paremaks minna ei saa.

Tulin mingi neljast õue, tsillisin Arturiga kahekesi.
Hiljem läksin Susi juurde mingi poole kuueks. Istusin suht kella kümneni seal.
Koju tulles ootas ilus üllatus. Järjekordselt üksi.

Hämmastav.
Mul lihtsalt ei jätku sõnu.
Ilmselgelt homme näen teda JÄLLE. Üldse ei taha oma pead vaevata. Ignoreerin mõtteid. Teisalt homset ma ignoreerida ei taha juba. Peab sirgeks rääkima ja headaega ütlema.

Naljavennad naergu laginal nüüd :).