Why such a weird caption? Umm... I found a band in my PC. Sounds emo :S. But I can listen to it. Tho it's genre is labeled as "Hardcore Metal" it sounds like emos fighting in front of a stage. I lol'd.
No I don't HATE emos. I just dislike them. Cause their main row is STYLE and not the character. Yet we could label everyone with a style like that, but we aren't. Why? Cause we don't want everything to go mainstreaming. Ugh... WTF am I talking about? No idea.. Seriously.
Back to the theme:
Trying to keep my thoughts on something else, not to think of depressive things. Yet this doesn't help, because there's something within me. Something like an echo. It just keeps spamming my mind with thoughts of death, dying and other depressive sh!t. I don't want to claim I am emoing because of something pointless. I don't even know why I am out of my great moods. Something keeps eating me from inside. It won't stop. Not until I can find a way to stop it. But since I can't figure out ANY way to stop it I guess thereäs no hope stopping this thing, mood or whatever. I guess changing the language will make it easier to explain. And so I change tehhh language. Lol.
Põhimõtteliselt ma isegi ei tea miks ja mis see minu sees on, aga see kisub omadega liiale juba. Sest see miski käseb mul teha haiget inimestele, kellele ma seda teha ei taha. Ma saan täiesti aru, kui ma tujutsen. Sellised asjad on seotud inimese ainevahetustega, näljaga, migreeniga või tervise halvenemisega. Kuid ma ei leia, et ma oleksin tervislikult halvas seisus, pea mul ka ei valuta. Alkohol ka ei mõjuta. Imelik. Üritades seletada midagi, mida Sa ei oska, tekib naljakas hetk, kus Sa ei oskagi midagi öelda.
Ma ei oska neid unenägusidki seletada, mida ma viimasel ajal näen inimestest keda ma tean. See algas esmaspäeval. Nägin unes ühte inimest, kelle nime ma mainida ei taha, aga ma räägin sellest unenäost ikkagi edasi. Pmst me hakkasime temaga käima. Lampi. Ja no kõik oli täiesti ideaalne. Tõin isegi vanematele tutvumiseks ta koju. Vanemad olid vaimustuses. Ja nüüd läheb imelikuks. Kuna meil on kodus ainult kaks voodit, siis pidime magama kolmekesi. Läksime siis suurde voodisse, mis oli imelikul kombel palju suurem, kui tegelikult. Well. Jäime magama. Ema pidi samas voodis magama. Ema jäi ilusasti magama ja mina ka. Aga siis ta äratas mind (ei, mitte mu ema vaid see noormees) ja hakkas minuga amelema, asi läks nii kaugele, et me ronisime voodist välja, et seksida maas. Ja mu ema ei kuulnud seda. WTF?! O.o Siinkohal lõppes unenägu ära.
Teisipäeval oli pmst sama laks, ainult teise inimesega. Oli ka üks noormees keda ma tean mingi seitsmendast klassist saati vms. Ja temaga oli unemaal lihtsalt mingi räme seksitripp.
Maimõista, kas ma nagu ihaldan neid inimesi, või tahan endale kedagi teist. Kedagi ideaalselt? Alateadlikult siiski.
No. Jaa. Kes ei tahaks endale kõike ideaalset. Maja/korterit, suhet, perekonda, ehteid ja riideidki. Kõike nii perfektselt, et see istuks nii hästi, et ei peakski virisema. Mh... Wtf nagu. Ma tean jah, et ma ei ole just eriti rahul praegusega. Aga... Kas mu alateadvus peab mulle seda päevast päeva ajju söövitama? Ulme.
Ma tean, et ma ei suuda alati olla kõigega rahul. Aga miks ma pean sellepärast tujust ära olema? Tujutsema? Miks ma tahan inimestele sellepärast haiget teha, et mul kõik täpselt nii pole nagu ma tahaksin?
Vastus on üldiselt lihtne. Ma pean olema päris pikka aega omaette. Üksinda. Ma ei tohi mingeid tundeid tunda. Kalk olema. Ja seda kõike mingi teatud aja periood. Nii kaua kui selle asja seedimiseks aega vaja läheb. Kuid kas see on nüüd nädal, kuu või paar aastat - vastust ma ei leia. Ma tean seda, et ma anun praegu juba oma tegude eest inimeste ees andeks, kes selle ajaga kokku puutuvad mul. Ärge pöörake tähelepanu lihtsalt, või tehke nägu, et teid ei koti. Lihtsalt kuulake ära ja mdea, pohhui.
As I said: let me be. Let me have all the cake for myself, until I have to vomit it out. Vot.
Segane tekst. I know, aga iva on selles olemas küll. Kes leiab, see leiab ja oskab mõelda sellele mida ma mõtlen ning saab must aru - kes aru aga ei saa - sorry dude, me ei sobi kokku ilmselt.
Yeah.. Ma pean rämedalt veel mõtlema ja omaette olema. Ja kui ma olen sunnitud olema kellegi seltskonnas, kellega ma üldse olla ei taha, siis on +1x kauem periood, et seedida igast paska endast välja.
LOL. See on võõrutusravi halvast mu sees. Eks näis kuidas läbi lööb.
:*
Adios!
XOXO, Frixazoid-bozolozo.
Please let me be. Ieah. Let me feel my pain, suffer the things I've seen and felt in the past..
Ugh! (I) PIRNNNN. Ilmselgelt olen ma sellises olekus sellepärast, et ma pole täielikult paljudest asjadest üle saanud. Ma ei hakka neid nimetama. Aga neist ON vaja üle saada, et eluga jätkata... Mmyeah, seda ka juhul kui ma leian, et see on vajalik.
