Negatiivsuse söövitushaavad.

Ma olen täiesti kaotanud kõik oma soovid elu raja suhtes. Müstika. Ma olen täielikult segaduses. Ma olen ise-enda nii öelda leidnud, aga koha päikese all, ma leidnud ei ole. Või vähemalt koha, kuhu suunas liikuda, et see hõivata.
Kõik kohad tunduvad võetud ja kuna ma olen muutunud veidi antisotsiaalseks (ma ei suhtle eriti inimestega reaalelus, enam, for some odd reason) siis mulle tundubki, et ma pole mitte üldse eriline või kuidagigi erinev teistest.
Samal ajal käivad kõik mu tujud nelja seina vahel laest-maani, seinast-seina nagu ma oleksin E'd teinud. Tundub, et ma läksin Confucius'ele külla :D ehk siis the land of confusion and doom have binded. Mis ei ole just eriti positiivne.
Miks ma sellist sissekannet teen? Ah, Andres veidi suunas mu mõtted kitsamale teemale. Kuigi tal on õigus sellekohapealt, et kui mina ütlen, et kõik on hästi ja kõik on korras, siis nii ka on, sest see on minu elu ja mitte kellegi teise oma. Tho vahest tundub täiesti teistmoodi. Ja ma tean, et ma olen võimeline kõigeks - pidades silmas unistuste täitumisi ja et kõik seisneb vaid pingutamises. Kuid sellel asjal on üks suur "aga!" - nimelt ma tunnen end jõuetuna, täiesti nullnõrgana, mulle tundub, et ma olen kõike juba teinud ja ma ei oska kuskilt nurgast kinni haarata, et tagasi tee peale saada. Muidugi endiselt mängib hetkel kaasa ka haiguse mõjutus. Kui inimesed haigeks jäänud on, siis nad pigem mõtlevad negatiivselt- true.
Peale selle on mind mu enda juures viimasel ajal häirima hakanud see, et ma ei taha enda tõelist mina kellelegi näidata, kartes haiget saada. Kuigi jaa, mulle on nagu reaalselt kohale jõudnud, et ilma haiget saamiseta ei saa. See on liigulme lihtsalt. Aga noh, eks ma pean inimestele jälle usaldust laiali kinkima hakkama. Tegelikult inimesed, kellega ma olen pikaldaselt suhelnud, teavad et ma pole absoluutselt mingi vimmapidaja või pahatahtlik inimene. Ma olen alati teisi võtnud positiivselt metafooriliselt kaissu ja eemale tõuganud need inimesed, kelle kohta ma tunnen sellist ebameeldivat rosinat - no see on jälle see teema, et ma aiman kaugelt juba, kas inimene on hea või ta toob endaga halva kaasa. Ja no eemale olen ma hakanud inimesi tõukama just sellepärast, et osad ei suuda olla ausad: Su näo ees teevad sellist meeldivat fake naeratust ja seljataga räägivad selliseid asju, mida Sa ise pole suutnud ettegi kujutada. On olemas asshole'sid - also another must have in life, there just can't be anything without them.
Ffs, mind ajab ikkaveel närvi see, et ma ei suuda ära otsustada kus suunas oma käpa jäljed jätta. Ma oleksin nagu ülisuurel ristmikul kass, kes on confused, kuna ta tunneb ilmatult paljude võõraste kasside ja koerte lõhnu ning on totaalselt paanikas selle ees, et ta võibolla peab hakkama elu eest võitlema. Piltlikult võttes see umbes nii ongi.
Selle sissekande pealkiri tuleb ka suht sellest, et mul on see elu rajamise teema suht pikka aega hingel kripeldanud ja well osa sellest tuleb kodusest maha tegemisest, mis pole just eriti harv nähtus. Jumal tänatud, et ma ei hakka enda tulevase lapsega sedasi käituma. Ma tean praegu juba täpselt, kuidas ma oma last kasvatama hakkan ja ma tean, et ma ei hakka teda absoluutselt millegi eest hukka mõistma. Oi jah... Vaimusilm seletab selle teema kohapealt väga palju. And: NO, I AM NOT PREGNANT! xD
Õõh, ma tunnen end vaimselt, nagu ma oleksin sügavalt põhja kukkunud. Nagu ma kunagi viiendas klassis olin kasutanud sellist väljendit like "Rock bottom", aga selleni ma pole otseselt jõudnud, ma kõigest hõljun kuskil mustas veekogus, kus on tohutult palju negatiivsust millegipärast ja veevool lihtsalt tassib mind igalepoole kaasa. Selline tunne, nagu ma oleksin ujumisvõimetu kala veekogus. Really weird indeed.
Peaks muutma hakkama seda [T_T]. Vennal lõi ka bling pähe, et hakkab korralikuks, kuigi ma pole kindel, et see kaua kestab tal. Aga LOODAN et kestab :). Ja Andu ise ka hakkab korralikuks. Suht ebareaalne reaalsus. Ma oleksin nagu unenäos vm.
Oh jah, hetkel mul ei jää midagi muud üle, kui ennast ravida ja siis oma emotsionaalne seis parandama hakata, peale selle veel suhtumine ellu ning viimaks endasse. It really needs to be imagined some working dwarves, who mend everything they see is broken. Yep.
Algus seegi :)