Lakkusin siis eile veini, mis ei tahtnud lahjendatunagi alla minna. Andis rõhuga tunda, et enesetunne on üpriski kehv. Mis aga eriti närvi ajab on see, et muusikagi ei aita välja lülituda ja oma nähtamatusse shut-doqn-world-saarele minna. Paat, millega ma tavaliselt ära sõidan ei võta mind põhimõtteliselt vastu. Lükkab mind kaldast eemale ning küsib kallist hinda sinna saamiseks.
Ma ei oska kuidagi olla. Seda kõike võib võtta/vaadelda kuidas kassiema oma poegi eemale tõukab, sest nad on piisavalt vanad, et ise hakkama saada. Mindfuck over 9000.
Kõigele lisaks ei oska ma kusagilt abi ega nõu küsida. Ultra lost lihtsalt. Ja no pmst ei oska keegi midagi öelda. Rääkisin Aulega ja vennaga ömösönnis eila ning nemadki ütlevad, et maitee mitte munnigi valesti. Ma ei keela midagi, ma pole pealetükkiv, ma ei helista 24/7, näeme ka aind nv-iti. Ausalt ei leia enda olemises mingeid vigu, ükskõik kui kriitiliselt ma kõike eelnevat ei peaks kokku võtma... Tundub, et mul jääb vaid kaks valikut: either I stay confident and hope for thebest OR... :( Nooho üldse ei taha teisele variandile mõelda, seegi oleks ebameeldiv. Isegi hullem kui hetkel.
HAHA, kohati ajab naerma. I´m like in the series of LOST where nothing makes sence, but everything happens for no serious reason and an extra dash of mindfuck is always present. :S :D
Again I have that weird feeling inside, that makes only one question: DO I HAVE CANCER? Might aswell burn everything and punish random people for doing something they didn't think would make serious damage and play Hellboy. Or I play Batman and give my heart for Justicia + punch everyone in the face.
This just sucks bollocks. Siiani ei mäleta, et miski oleks mind niivõrd emotsionaalseks muutnud viimasel ajal. Vno, on, aga mitte nii et see ei lase mul omaettegi olla.
Meh, lihtsalt ootan reedet, et saaks minna Tavernasse ja ½6 Kristjani ja Arturiga. At least I have friends who are always there, no matter how much hatred there has been between us for the last ~14 years. Bitches <3 friends.
Keegi telliskivi ei taha mängida :D? Google tuleb teile appi.
Nothing else really matters, gotta survive this shit and make myself a supergeek.
XOXO, fakes a smile.
Ma ei oska kuidagi olla. Seda kõike võib võtta/vaadelda kuidas kassiema oma poegi eemale tõukab, sest nad on piisavalt vanad, et ise hakkama saada. Mindfuck over 9000.
Kõigele lisaks ei oska ma kusagilt abi ega nõu küsida. Ultra lost lihtsalt. Ja no pmst ei oska keegi midagi öelda. Rääkisin Aulega ja vennaga ömösönnis eila ning nemadki ütlevad, et maitee mitte munnigi valesti. Ma ei keela midagi, ma pole pealetükkiv, ma ei helista 24/7, näeme ka aind nv-iti. Ausalt ei leia enda olemises mingeid vigu, ükskõik kui kriitiliselt ma kõike eelnevat ei peaks kokku võtma... Tundub, et mul jääb vaid kaks valikut: either I stay confident and hope for thebest OR... :( Nooho üldse ei taha teisele variandile mõelda, seegi oleks ebameeldiv. Isegi hullem kui hetkel.
HAHA, kohati ajab naerma. I´m like in the series of LOST where nothing makes sence, but everything happens for no serious reason and an extra dash of mindfuck is always present. :S :D
Again I have that weird feeling inside, that makes only one question: DO I HAVE CANCER? Might aswell burn everything and punish random people for doing something they didn't think would make serious damage and play Hellboy. Or I play Batman and give my heart for Justicia + punch everyone in the face.
This just sucks bollocks. Siiani ei mäleta, et miski oleks mind niivõrd emotsionaalseks muutnud viimasel ajal. Vno, on, aga mitte nii et see ei lase mul omaettegi olla.
Meh, lihtsalt ootan reedet, et saaks minna Tavernasse ja ½6 Kristjani ja Arturiga. At least I have friends who are always there, no matter how much hatred there has been between us for the last ~14 years. Bitches <3 friends.
Keegi telliskivi ei taha mängida :D? Google tuleb teile appi.
Nothing else really matters, gotta survive this shit and make myself a supergeek.
XOXO, fakes a smile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar