Allveelaev.

Profiil madal, ei viitsi põkkida ega hüpata. Kõngen oma paranoiasse. Mis siit muud oodata oli? Nii nagu intuitsioon möllas, nii ta ka läks. Ausalt, iga kord koju tulles, oli selline tunne, et nüüd tuleb keegi ja kirjutab/helistab/messib ning rabab mind ülihalva uudisega. Well... I felt that coming, psychic like I am.

OMG I AM DEAD. OWOWOWOWOWOW.

Tra tahaks rõdule minna ja nonstop 20min karjuda. Eee, kella vaadates ei mängi välja vast. Õaa.. Ma ei viitsi, küll kunagi üle läheb. Eks ma sõiman seina jälle ja naudin seda ühte fraasi, mis mu peas keerleb: Why are you trying so hard to fit in when you were born to stand out? Ehh... Peab paika praegu. Konkreetselt on pea pulki täis ja ei oska kuidagi millelegi reageerida. Emotsioonid vahetuvad minutis 10x vähemalt.

Aah, peaks selle veini, mis on lahjendatud veega, endale hinge alla kallama ja magama minema. Mom juba muretseb, et maisaa hommikul ülesse. Ega jah.. Hakkab peale see periood, kus tahaks magada ja ei iial ärgata. Jätkub unistus haihtumisest.
Dafuq, that sounded emotional. Lol. Aah.. Pohhui, nagunii kirjutan seda, mida ma tunnen. Raudselt aasta või poolteist hiljem üle loen olen mingi pokerface.

Üldiselt, põhibiit on suht selline:

XOXO, mossitav superkangelane krüptoniidi vaevades.