No mul tekkis selline hetkeke. Mulle taaskord jõudis kohale, et mul pole perekonda, kui tervikut ja õnnelikku perekonda ikka, olemas. Iga kord, kui mu ema küsib minu käest näiteks mu suhete (k.a. sõprussuhete või niisama kuttidega semmimise) kohta midagi, siis ta teeb seda TÄIESTI valel ajal... Just siis, kui mul on halb tuju või ma ei taha absoluutselt rääkida. Sellised no go momendid, teate küll.
Ja kui mul on tuju rääkida, siis ta kas lihtsalt vabandab end välja, et ta pea valutab (iga kord btw) või siis istub arvutis kuskil mingis random old people chatis ja ignoreerib mu teksti - nagu räägiks seinaga ning kui ma küsin a´la et: "Kuulsid ka mis ma rääkisin?? -.-" tuleb vastuseks: "Mhm, ja-jah" ja ebamäärselt kahtlane mitte asjakohane smail näkku. Suht elab oma chattides, ICQ-des ja Skype-s -.- No room for me in her life. Well, ja juhul kui ta suhtleb minuga, siis aind sõimab või küsib, et kas isa on ikka köögis ja kui on, siis istub nimelt samas toas edasi ja väldib igasugust suhtlemist temaga, OK, väljaarvatud kui isa alkoholi ostnud on, siis ta viitsib sotsialiseerida, aga lõpuks nad lähevad ikkagi tülli, niiet yeah... That's basically it >_>
Halb.
And to get to my actual point: siis jõuan selleni, et mu sõbrad ongi mu perekond. Hoian neid kuis jõuan ja tülitsen ka ja ähvardan ja ütlen sure ära ja mida iganes veel, aga need on sugugi mitte tõsiselt võetavad olukorrad, kus ühel või mitmel poolel on lihtsalt sitt tuju mingi tühise asja pärast - seega see selleks.
Mu sõbrad on mu perekond, sest neile ma räägin rohkemat oma elust, kui oma vanematele. And again, WHY DO I DO THAT? Sest mu vanematel pole aega. Okei, isal on, aga ta ka aind teeb mind maha ja kindlasti te ei räägi inimesele midagi isiklikku endast, kes teid maha teeb või veel vähem inimesele, kes teid üritab arvuti eest ära peksta, sest teil tekkis hea mõte millest blogida, aga see inimene on ju oma chatlife'is nii kinni, et see on tragöödia, kui kõik inimesed magama lähevad... Prr...
Anyways. Sõbrad - mulle tähendavad nad vägagi palju ja ma püüan võimalikult vähe igast zitta keerata, kuigi yes, kõik inimesed on munnid ja teevad haiglaseid vigu ja murravad lubadusi n shiet, aga see poleks ka reaalne, kui kõik oleksid täiuslikud - ulmela lootus, aga ulmela linna ei eksisteeri -.-
Yeh... Ajan küll tükk aega ühte teksti, but the greatest point on see, et ma armastan oma sõpru. No, vanemaid ka, aga no thanks, maiviitsi oma närve raisata inimeste peale, kes nagunii ei suuda mind oma elugraafikusse paigaldada ja aind sõimavad ja süüdistavad mind. Õõh, tho I love them too, missest et nad värdjad on.
Vot.
Ja see ongi see põhiline põhjus, miks ma närvi lähen, kui mu sõbrad mulle asju rääkimata jätavad või ei taha rääkida, sest MA POLE GAY või... Ma väidetavalt EI MÕISTA vms... FFS, kuidas Sa saad väita, et SÕBER EI MÕISTA ???? Ei saa, võõras ei mõista, vanemadki ei pruugi mõista, aga sõber üritab.
Krahh. Halb. Nõme. Kurb. Pfft... See ongi see point miks ma usually närvi lähen.
Sorry for the sloppy blogging, aga mu PC okupeerija soovib arvutisse tagasi ja maiviitsi närveldada siin, niiet yes, hope You got the real thing I ment and good night Y'all.
Xoxo, Frixu:* .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar