Kujutage ette situatsiooni:
Su sõbraanna satub kaklusesse oma eksiga, kaotab lapse ja saab sellise peapõrutuse jagelemiste käigus, et lamab maas teadvuseta. Sa kutsud talle kiirabi, lähed temaga kaasa. Veab, et ta samal päeval teadvusele saab. Sa saadad ta koju ja ta kingib Sulle tänuks umbes kilo või poolteist õunu. Sa viid nad hea meelega koju, lootes vanematele rõõmu teha. Sa küsid emalt abi õunte pakendamisel oma kohale ja siis tuleb oluline löök: Sind ei aidata, arvatakse, et Sa suudad isegi hakkama saada. Sa küsid uuesti abi ja Sulle vastatakse sarkastiliselt ja külmalt: " Eks Sa mine õuntega magama, mis seal ikka...". Ilmselgelt Sa solvud, kuna Sa tahtsid teha head, aga Sulle situtakse hinge.
Siis tõuseb Sinu isa üles, kes on Su väärtuslikuma asja enda perse alla hõivanud ja küsib Sinult üleolevalt: "Mis SEE on? >:S" Kui Sa talle vastad, siis läheb ta Su emaga suurde tubba rääkima. Niikaua, kui Sa õunu pakendad, kostub Su kõrva heatahtlikkuse tappev ja süda murdev hääl suurest toast: "Njah, homme on ment ka uksetaga ja süüdistab mind raksus käimises." See on isa.
Esimene asi, mida Sa tunned on valu. Sa solvud. Küsid isalt, et mida kuradit ta Sinust õige arvab ja mis hea eest Sa selle ära teeninud oled. Sellele vastatakse: "No mis Sust ikka oodata on?".
Solvunult vaatad üksi köögis telekat ja sööd magusaid õunu. Vaatad Navy CSI'd. Rahuned vaikselt. Vaatad telesarja lõpuni ja püüad tee arvutisse saada. Lähed suurde tuppa, kus Sinu üllatuseks valitseb vaikus. Sa seisas piinarikkas vaikuses 5 minutit. Lõpuks küsitakse Sult, et mida Sa omast arust ootad. Annad rahuliku vastuse ja veelgi suuremaks löögiks osutub: " Homme saad, kui ma tööle lähen...".
Siis tõuseb Sinu isa üles, kes on Su väärtuslikuma asja enda perse alla hõivanud ja küsib Sinult üleolevalt: "Mis SEE on? >:S" Kui Sa talle vastad, siis läheb ta Su emaga suurde tubba rääkima. Niikaua, kui Sa õunu pakendad, kostub Su kõrva heatahtlikkuse tappev ja süda murdev hääl suurest toast: "Njah, homme on ment ka uksetaga ja süüdistab mind raksus käimises." See on isa.
Esimene asi, mida Sa tunned on valu. Sa solvud. Küsid isalt, et mida kuradit ta Sinust õige arvab ja mis hea eest Sa selle ära teeninud oled. Sellele vastatakse: "No mis Sust ikka oodata on?".
Solvunult vaatad üksi köögis telekat ja sööd magusaid õunu. Vaatad Navy CSI'd. Rahuned vaikselt. Vaatad telesarja lõpuni ja püüad tee arvutisse saada. Lähed suurde tuppa, kus Sinu üllatuseks valitseb vaikus. Sa seisas piinarikkas vaikuses 5 minutit. Lõpuks küsitakse Sult, et mida Sa omast arust ootad. Annad rahuliku vastuse ja veelgi suuremaks löögiks osutub: " Homme saad, kui ma tööle lähen...".
Jah, kahjuks osutus selline situatsioon minu kahjuks.
Ma ei tea mis hea eest ma selle olen ära teeninud. Aga miskipärast ma nii vastu pead ja hinge sain.
Ma puhkesin nutma. Proovisin Susile helistada, aga ta vist juba magas. Lõpuks lubas süda selle juraga kurnata Taavit. Me rääkisime palju. Ma nutsin. Tal oli minust kahju ja ta ütles, et ta on mul alati olemas. Kellel ei hakkaks kahju, kui selliseid "trikke" peaks üks noor inimene taluma päevast päeva...
Ma ei tea mis hea eest ma selle olen ära teeninud. Aga miskipärast ma nii vastu pead ja hinge sain.
Ma puhkesin nutma. Proovisin Susile helistada, aga ta vist juba magas. Lõpuks lubas süda selle juraga kurnata Taavit. Me rääkisime palju. Ma nutsin. Tal oli minust kahju ja ta ütles, et ta on mul alati olemas. Kellel ei hakkaks kahju, kui selliseid "trikke" peaks üks noor inimene taluma päevast päeva...
Kus on sõbrad, kui Sa neid tõesti vajad? Kus on need kolm leevendavat sõna inimestelt, kellelt Sa seda kõige vähem ootad =/?
Ma kardan. Võtsin oma 11-aastase kaisukaru kaissu, lootes et hakkab parem, aga ei...
Mu meelt ei lohuta enam miski. Isegi mitte Purple and Brown, mis just TV-st tuli [1:11].
Ma kardan, et teen haiget. Nii endale, kui oma lähedastele. Oeh... Mul pole enam kedagi peale teie: Taavi, Tauri, Susi, Janek, Mari ja Aule. On veelgi neid inimesi, kes mulle kallid on. Ei, te pole mulle ei vähem ega rohkem lähedased kui teised. Ma ei taha seda postitust ülipikaks muuta, kui see juba niigi on. : / Selle kohapealt palun andeks.
Ma lähen teen ühe tobi ja püüan magama minna, kuigi seios on nukker ja närviline. :(
Tahaksin endiselt joosta nii kaugele ja kiiresti, kuni ma haihtun. Kuni mind enam pole, sest mul pole enam jõudu, et seda taluda. Andestage.
Ma nüüd lahkun nukras sammus unemaale, endiselt lootes et hakkab parem.
Lisa, kui ärkasin:
Kell on pool seitse ja ma ärkasin... Kirjutasin tund aega seda eilset siia. Nüüd siis on pool kaheksa.
Ma olen siiamaani hämmingus, mille kuradi pärast võivad minu vanemad minuga selliselt käituda? Kas ma olen neile tõesti nii palju moraalselt haiget teinud? Kahtlen. But who knows...
Mul ei ole jõudu, et sööma minna, sest ma ei leia, et ma tahaksin midagi. Kõht räägib ühte, aga süda ja mõistus ei taha midagi. Absoluutselt midagi. Ma pole isegi mitte suitsu teinud. Kuigi kiusatus on suur.
Ma püüan rahuneda, kuid leian, et sisimas söövitab ja puurib mind jälle, JÄLLE, midagi. :(
Ma ei mõista. Ma ei saa aru. Ma olen murtud. Ma annan varsti otsad.
Nad püüavad mu südame seest välja rebida, aga ma põiklen vastu. Ma ei taha, ma ei anna. Varsti... On asjad veelgi hullemad.
Ma tunnen end murtuna. Rämpsuna.
Ma ei saa enda silmade eest endiselt seda pilti eest, kuidas ma aknast alla hüppan ja lõplikult oma hinge rahu leian. Vaimusilmas käib see film over and over again.Ma kardan. Võtsin oma 11-aastase kaisukaru kaissu, lootes et hakkab parem, aga ei...
Mu meelt ei lohuta enam miski. Isegi mitte Purple and Brown, mis just TV-st tuli [1:11].
Ma kardan, et teen haiget. Nii endale, kui oma lähedastele. Oeh... Mul pole enam kedagi peale teie: Taavi, Tauri, Susi, Janek, Mari ja Aule. On veelgi neid inimesi, kes mulle kallid on. Ei, te pole mulle ei vähem ega rohkem lähedased kui teised. Ma ei taha seda postitust ülipikaks muuta, kui see juba niigi on. : / Selle kohapealt palun andeks.
Ma lähen teen ühe tobi ja püüan magama minna, kuigi seios on nukker ja närviline. :(
Tahaksin endiselt joosta nii kaugele ja kiiresti, kuni ma haihtun. Kuni mind enam pole, sest mul pole enam jõudu, et seda taluda. Andestage.
Ma nüüd lahkun nukras sammus unemaale, endiselt lootes et hakkab parem.
< Spyder Baby - Worms >
The worms crawl in the worms crawl out,
In Your ear and out Your mouth,
And one little worm that isn't so shy.
Crawls in Your ear and out Your eye!
Pray for the dead and the dead will pray for You.
SIMPLY because they have, nothing else to do.
Pray for the dead and the dead will pray for You.
Simply because they have, nothing else to do.
See postitus oli algselt kirjutatud paberile ja siis siia. Kell: 1:19:51
The worms crawl in the worms crawl out,
In Your ear and out Your mouth,
And one little worm that isn't so shy.
Crawls in Your ear and out Your eye!
Pray for the dead and the dead will pray for You.
SIMPLY because they have, nothing else to do.
Pray for the dead and the dead will pray for You.
Simply because they have, nothing else to do.
See postitus oli algselt kirjutatud paberile ja siis siia. Kell: 1:19:51
Lisa, kui ärkasin:Kell on pool seitse ja ma ärkasin... Kirjutasin tund aega seda eilset siia. Nüüd siis on pool kaheksa.
Ma olen siiamaani hämmingus, mille kuradi pärast võivad minu vanemad minuga selliselt käituda? Kas ma olen neile tõesti nii palju moraalselt haiget teinud? Kahtlen. But who knows...
Mul ei ole jõudu, et sööma minna, sest ma ei leia, et ma tahaksin midagi. Kõht räägib ühte, aga süda ja mõistus ei taha midagi. Absoluutselt midagi. Ma pole isegi mitte suitsu teinud. Kuigi kiusatus on suur.
Ma püüan rahuneda, kuid leian, et sisimas söövitab ja puurib mind jälle, JÄLLE, midagi. :(
Ma ei mõista. Ma ei saa aru. Ma olen murtud. Ma annan varsti otsad.
Nad püüavad mu südame seest välja rebida, aga ma põiklen vastu. Ma ei taha, ma ei anna. Varsti... On asjad veelgi hullemad.
Tristania - Carmina Burana
Tristania - The Ravens
Tristania - Deadlands
Tristania - The Ravens
Tristania - The Wretched
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar