Ma annan teile valikuks näiteks vannitoas päikesepaistelisel päeval juukseid värvida, kus on vaene valgus ja teine valik on köök, kus valgus on pea ideaalne ja Sa näed kuhu Sa seda värvi topid.
Ilmselgelt valite te köögi, kus te selle prepareerite ilusti nii, et ei mäkerda midagi ära. Kindlasti juhtub apsakas ja särk saab kokku, aga selleks on ju pesumasin ^^.
Oeh. Tagasi gollumi juurde, kes toast välja ronis ja röökima pistis. ta hakkas karjuma ja hädaldama, et ma olen värdjas, siga ja mida kõike veel. Et sellisteks asjadeks on köök ja ma olen järjekordselt värdjas. Et ma topin oma "sitta" igale poole ja midaiganes. Tüüpiline idiootsus, mida ma päevast-päeva taluma pean.
Öelnud siis otse, et "Palun mine vannituppa, ma tahaksin süüa hakata tegema.", aga ei. Pistame siis otse röökima, sest rääkida ju me ei oska.
Paar päeva tagasi tegin gollumile tagasi. Med õele kahjuks ka. Võtsin natukene nende napsust ära. Mõlemad hakkasid virisema, et ma olen varas, rott ja üldse mingi teiste kulul elav piider.
Njaa... Aitäh.
Ulme. Kui ÜHEL on sitt tuju, peab selle ka teistel ju ära rikkuma. Selline on vähemalt gollumi elutõde. Õnneks mul selline ellu suhtumine pole.
Igastahes selle napsu värgi pidi ka ära mainima. Ja muidugi pidi sellepeal ka ratsutama hakkama, järjekordselt siiski, et ma pole täna kordagi midagi kasulikku teinud.
Andke andeks, et ma endale kõige tähtsam olen. Ja kodu teisel kohal. Eriti selliste argipäevadega valiksite selle teisele kohale.
Oeh. Hetk tagasi hakkas gollum mu peale uuesti röökima, sest ma kogemata ilgelt korraks ta kammi võtsin. Nagu see mõni kuritegu oleks. Ja püüdis kammiga mind visata, aga failis.Selle kõige kroontipuks [mitte, et ma usuks, et see veel lõpp on] süüdistatakse mind raha varastamises, mida ma teinud EI ole. Einoh... Hästi elame. Ma olen kodus ilmselgelt mingisugune rott.
Ja medõde, kuna ta muud teha ei oska antud hetkel, annab gollumile õigust.
Oeh.. Tahaks joosta. Joosta minema siit. Kusagile sellisesse kohta, kus on kõik olemas. Raha, töö, haridus, korter ja kallim. Kus saaksid sõbrad külas käia ja ei peaks nendega trepikojas istuma.
Suitsul käisin, siis vaatasin järjekordselt koduvälist maailma imetlusega. Sellise imetlusega, et väljaspool kodu on KÕIK ilus ja hea ja tore. Just nii nagu võiks olla just minu kodu. Liblikad lendavad, varesed kraaklevad oma muredega, mida nad kiiresti lahendavad.
Oeh...Mul on siiber. JÄRJEKORDSELT. Tahan joosta. EI.. seda ka juba mitte. Ma tahan KADUDA. Ma tunnen end nii väärtusetuna. Ja ainus inimene, kes mind vajab on "tema". Kuid kahjuks on ta kaugel. Ta ei mõista seda argipäeva mis siis on, kui MINA kodus olen.
See on jube. Nagu vanglas istuks. Ja iga terakese pärast millele ma kogemata otsa komistan vastu pead saan. Ma ei sooviks sellist elu isegi oma vaenlastele. Appi! Miks minu elu peab selline olema? Kas ma olen ise selle tõesti nii talumatuks teinud? Ei, seda viimast ma ei usu.
Närvipinge. Kõik on vihased ja närvilised kellegi peale siin. Ja seda on õhuski tunda. Köögis ja suures toas töötavad telekad. Gollum teeb suitsu. Õde joob kohvi, mina kirjutan.
Õnneks saan ma kohe pessu minna ja üksi omaette olla. Siis ma lähen ilmselt välja jalutama, kui kuivanud olen.
Õõ.. Tahaks gollumile sitta keerata. Surma soovida. Aga see on liialt julm ja ebaminulik. Ma pigem loobin sõnu, endiselt omaette.
Jube. Millesse ma ka seotud ei ole. KÕIK kiindub halvaks. Tahad head, teed ikka halba.
Tahaks abi küsida, aga kes mind ikka aidata saab... Ei keegi. Iseseisev olen. Ma olen ju TÄISEALINE. Ja kodus elades peaksin kommunaale maksma, isegi töökohata. Ja mitu miljon korda on üritatud nende lausetega mu suve ära rikkuda.
AITAB! Ma teen augusti lõpust enda suve. ENDA SUVE, mida keegi ära ei võta. Ma võtan suvest kõik. Tripin ringi. Ka ilma rahata. Vahet ju ei ole. Varemgi on nälgitud, päev magamata jäetud.
Ma jooksen veidikeseks ära. Et sellest eemale minna.
Nii, hakkab pihta. Minust pole ei kasu, ma ei anna oma osa siia. MA OLEN KAHEKSATEIS ja ma olen täisealine. Et ma varastan ja omastan. Et ma ei tee siin midagi. Bla-bla-bla. Olen siga ja mul ei ole midagi.
Ilmselt on tal õigus. Ma kasutan "võõrast" ka kodus olles. Olen rätik, millega pühitakse perset vanadel inimestel. Ilmselgelt olen ma kasutu kalts. Ma ei usu, et teist tahaks keegi minuga kasvõi tunnikski, rääkimata siis juba päevast kohta vahetada.
Mida iganes...
Masendus tükib peale. Surma tahaks saada, et kaduda selle kõige küüsist. Tahaks midagi tarvitada, et meeled muretumaks muutuksid, aga ei, ma neelan selle alla. Ja kunagi, mingisuguse ajaperioodi pärast ma plahvatan, JÄRJEKORDSELT.
Visake mind siis juba kividega, kammidega, sitaga ja saabastega. Nagunii ei salli mind eriti keegi. Oeh.. See postitus kõlab juba nagu enesehaletsusnurk 123.
Ja nüüd hakkas ka medõde mu kallal hakkima. Et ma annan oma mõtteid tervele maailmale lugeda. Vastasin talle, et tahan oma muinasjutu lõpuni kirjutada ja ainus mis ta suutis vastata on hale irve mu pihta.
Jah, nii see vist peabki olema. Just nii. Et kõik naeraksid mu üle, vihkaksid mind ja pilluksid mind igasuguste süüdistustega ja esemetega. Ei tohi mulle enam kingitusi teha, öelda, et ma midagi väärt olen ja ma ei tea.. Ühesõnaga ei tohi mulle enam head teha, sest ilmselt pole ma seda väärt. Vähemalt väidavad seda mu kodused. Ah, mis kodused... Nad pole väärt seda nime, mis sest et ma neist endiselt hoolin ja neid armastan.
Nad ei väärtusta seda, mida ma nende vastu tunnen, sest nad ei usu mind. AH... Ega mina neid ka enam ammu ei usu, kui nad ütlevad, et "mis ka ei oleks, me armastame Sind, sest Sa oled meie laps"... Kindlasti. Ka teie "usuksite" seda. Mhmh... Ma arvan ka.
Ei, see jutt pole mingisugune pubekavärk ja ma ei dramatiseeri midagi üle. See kõik on tõde ja puhtalt see, mida ma tunnen ja arvan.
Teate? Tahaks koolis käia juba. Et sellest eemalduda. Tahaks ka tööl käia, et selles nii vähe kui võimalik sees olla. Tahaks, et keegigi mulle praegu ütleks, et ta vajab mind. Tahaks... Aga ei. Keegi ei tee seda. Keegi ei ütle midagi. Selle asemel on puhas laim ja sõim. Muud ma ei väärigi. Isegi seda kõike mida ma kirjutan sel samal hetkel, ei lasta lõpuni kirjutada, sest mind ei taheta enam siia. Mitte internetti (kindlasti on ka neid, kes mind siia enam ei taha), vaid koju.
Pisar tuleb silma. Jube. Ulme. Sõnu ka enam pole. Ent sellistel hetkedel ma mõistan, miks mul lõhestunud isiksus on või kerge mental dissorder. Mis tegelikult sama välja peaks tegema õ_ó, aga noh... Eks ma ei ole just vaimselt kõige tervem inimene ja leidub teist palju neid, kes selle üle vaid naeravad. Naergem terviseks, joogem sellepeale, et mul halvem hakkaks. Thumbs up for the jinx that goes with me. Kuid mõelgem selle peale, et mis teie ka ei teeks, ükskõik kui kauged/lähedased te mulle ka ei ole, mina teile seda ei sooviks ja ei soovigi. Ma avaldaksin kaastunnet ja üritaksin teil tuju paremaks teha, sest ma pole mingisugune õel fotokrõhva ahv.
Ah, parem ärge süvenege sellesse, küll kunagi. KUNAGI ehk hakkab parem.
Ma nüüd lähen pessu, lootes, et ma saan varsti jooksma hakata...
Frixazoid, xo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar