Üks lihtne küsimus, mis tundub elu ja surma vahel tuikuvat, vaevab mu pead.Konkreetseks ma minna ei taha, sest osad oleksid õnnelikud selle otsuse üle, osad aga kurvad.
Üks pool minust ütleb jah teine ütleb ei - otsustusvõimetus.
Kui võtaksin kätte ja teeksin selle ära, saaksin ilusama tulemuse. Kui aga jätan, siis tean mida kaitsta, sest see on osake minust ja minu omapärast. Kahtlused, kahtlused, kahtlused.
Sisimas tean, et omapära ei kao mul kusagile, sest ma pole tõesti kellegiga kuidagiviisi võrreldavalt sarnane.
Oeh, ma ei tea...
Samas kelleltki nõu küsida ma ka ei taha... Enamus oleks poolt, või vähemalt seda ma kardan.
Ah vahet ei ole, ma lähen magan paar tundi ja siis saan Tauriga kokku. Võibolla räägin temaga sellest, võibolla mitte.
2 kommentaari:
sellistel hetkedel mõtlen inimestele, kellele ma pettumuse valmistaks kui ma seda teeks, inimestele, kes haiget saaks.
tõsiasi on see, et poole aasta pärast ei mäletaks enam keegi seda, nii et peab vähem mõtlema sellele, mida keegi arvaks ja rohkem sellele, mis endale õige tundub, sest kokkuvõttes elad oma elu ise, keegi ei ela seda sinu eest, järelikult puudub ka inimestel õigus öelda, kas keegi peaks elama või surema.
Tanka, rahu :D
See pole väga isiklik asi. Ja sugugi mitte tõsine.
Aga Sul on õigus, hon :*
Postita kommentaar