Nüüd ma räägin korraks asjast, mida ainult üks inimene praegu teab.
Iga hommik, kui ma ärkan tujutult, siis mõtlen ma paratamatult esimese asjana enekale ja üldiselt surmale. Lihtsalt loodan, et mingi auto/rekka sõidab mind sodiks, et ma jumala eest enam elu ei jätkaks. Loodan isegi, et mingi purjus tüüp taob mu ära või saan nuga kellegilt. Või tuleb mingi hunt kuskilt ja närib mu juppideks, aga eiiiii ÕNNESEEN PEAN OLEMA JU :@. Vittu. Osad asjad on lihtsalt väga suured ja valusad augud jätnud, mis ei taha kinni kasvada.
Jaa täna nägin ühte inimest üle pika aja, kellele mul on mitmed aastad jube crush. Since viies klass kuskil. Ja ma taasavastasin, et ma ütleks igast kutist ära, kes mul ka ei tekiks, kui ta mind endale tahaks. Maitaha ta nime mainida, aga siiski õde teab, niiet SHUSH !
Loodetavasti saab temaga häid aegu koguda ja värki, sest ta on mul alati meeles olnud. Ja jääb ka, mis ka ei juhtuks.
: / Inimesed võiksid täiega palju kurbi lugusid mulle saata. Selliseid tagamõttega psühhosid lugusid, mitte lihtsalt mingi ENRIQUE IGLEHOMOS - I LOST MY WINKY vms -.-
Oeh... Ja nüüd ma lähen kohe magama ja raudselt mul kaob uni är... Ah mida ma ajan, mul ongi uni läinud. FUCKING STRESS :@:@.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar