Pärast DD'd.

Tunnen end väga tühjana jälle. Sellise mõttetu asjana, mis hõivas kellegi teise koha. Tahaks kaduda ning ei iial tagasi tulla. Tahaks, et keegi ei teaks, kes ma olen ja mis minus toimub. Tahaks olla õhk. Täiesti mõttetu õhk, mida kellegil vaja ei ole, sest seda on küllaga. Heelium tahaks olla hoopis. Siis ma läheks kosmosesse ja ühineks selle ilusa galaktikaga üheks. Või siis juba kosmonaudiks saada ja enesetappu kosmoses teha, avades oma helmet'i ja surra õhupuudusesse, vaakumisse.

Just nii ma end tunnengi.

Tahaks endale rotti. Ja surra üheskoos temaga, et järgmises elus rott olla ning et inimesed, kes mind lampi omastavad mind piinata saaksid. Topiksid mind vette, väntsutaksid ja lõpuks ma sureksin südame rabandusse.
Ilus oleks.

Surm ongi üldiselt ilus. Sa lihtsalt kaod kuskile mingiks ajaks hõljuma, kuni tuleb jälle Sinu kord, et elada. Kuid Sa ei tea kunagi mis või kes Sa oma järgmises elus oled.

Hämmastavalt useless on olla. Nagu tükk sitta, mis lihtsalt virgineerub ja huumuseks muutub. Tho me kõik teame, et pask ei virgineeru, on sellele naljakas mõelda.

Hallutsinatsioonid.

Näen, et mu toas hõljuvad inimese kujulised olevused. Ei-ei. Sugugi mitte vaimud, kuid miski nende sarnast. Osad olid loomakujulised. Üks oli värviline isegi. Veidi blurr olevus. Ilus. Sõnu ei ole. Šokk. Ent olen õnnelik, et mul võib olla selline au selliseid asju näha. Kuigi ma tean, et need pole väljamõeldised, vaid hallukad. Kui ma valuvaigisteid natukene sööksin, siis need asjad kaoksid, aga kahjuks/õnneks ma ei talu vaigistite maitset pärast viimast korda. Kardan oksendada. Jätan mõtte sinna samma.
Mängin keeleneediga. Räägin Andresega msnis. Kahetsen, et välja ei läinud, kuigi mul polnud tuju et jalutama minna. Aga vähemalt ma teen selle tänasega tasa. Sest kui ma maganud olen ja msni jõuan, siis lähen Anduga Lõunakasse ja ostame ta rotile puuri. Don Quixote from la Dorpat. Ilus nimi. Lol. Nüüd ei tea Andu, kas ta on ikka isane või emane. Epic win!
Aga siiski. Maitsehälbed: ma tunnen vahest suus mäda maitset. Varemgi tundnud. Aga see kord on teistmoodi. See nagu on ja ei ole. Nagu kaoks ära ja tuleks mingi teine maitse suhu. Ja suht fail olen - tegin keeleneedi veidi kõveralt. Well.. Sirge ta on, aga ta pole täpselt sirgelt keskelt läbi keele. Alt on, aga pealt kaldub veidi paremale. Eks ma olin päris paanikas ka, kui ülevalt läbi torkama hakkasin. Esimene kord ju. Plus ma olin päris kindel, et kogu see veri, mis tuli võis mu maitsemeeli halvata/vigastada. Vedas natuke.

Tahaks endiselt surra. Suht nolife feeling on peal.


OH! Peaks battleon'i ja RS'i pelama jälle. Nagunii on enesetunne sitt. Ootan ema koju. Tahan rääkida ja rahuneda.
Aga nüüdseks siis kõik. BATTLE, ON! And RUN, ESCAPE!

Pärast vaatan DD'd jälle 3x. [For the record: DD = Donnie Darko.]

Frixanolife.