Heategu ei jää karistamata.

Bussis sõitis noor purjekil poiss koju. Ta oleks äärepealt tukkuma jäänud, kui tõusis kära mis teda äratas. Ta tõstatas pilgu ja nägi, kuidas heroiini all kamp ühte pimedat vanamutikest peksid. Nooruk võttis oma julguse kokku, pakkis promillid karpi ja peksis narkarid bussist välja. Lisaks sellele viis ta vanamutikese kodu ukse ette, kuid tema kahjuks tuli teda politsei kontrollima ning viis kainestusmajja. Seal nägi ta neid samuseid narkareid, kes tundsid teda ära. Neil läks aega, et 2 ja 2 kokku lugeda, kuid nad said aru, kes noor kutt oli ning peksid temast elu välja.

Vampire Love. EISHAA!

Elviira jooksis elu eest süda kurgus mööda pimedat alleed keset metsa, kuid ta ei teadnud, et Damian ootab teda juba teisel pool teed. Ta piilus Elviirat puu tagant, verejanuliselt silmas ta sooja udukogu lähenemas ja pühkis suunurgast sülge. Damian ei suutnud kannatada ning hüppas otse tema ette. Elviira kukkus kohkudes külili ja hakkas tervest kõrist appi karjuma, kuid keegi ei kuulnud teda peale metsloomade. Damian rahuldas oma verejanu, hammustades imeilusa neiu valget kaela, värvides selle osaliselt punaseks. Tavaliselt oleks ta pärast õhtusaaki mujale rändama läinud, kuid miski hoidis teda tagasi. Ta pööras ümber, et viimne kord vaadata oma saaki. Kui Damian ümber pööras, oli söögiala puhas. Ta hakkas põdema, samal ajal teades, mis teda ees ootab.

Viis päeva ja neli ööd on siiani mööda läinud korrast, mil ta oma saaki viimast korda viisteist minutit nägi ning sõi. Endiselt on tal meeles tema eriline lõhn, tema juuste pehmus ja pikkus - kõik on täpselt meeles. Damiani mõtted jooksid äkitselt järsust peavalust kokku. Ta jäi magama, kuigi tal oli tunne nagu oleks ta minestanud.
Silmi lahti tehes, nägi ta enda ees seda imeilusat neidu, kelle käelas ta nägi ankhi. Elviira võttis oma julguse kokku ning võttis tal käest kinni, kuid ei suutnud oma inimlikele emotsioonidele vastu panna ja hakkas verd nutma. Damian käskis tal lõpetada, kuid neiu ei suutnud käsule alluda.  Elviira nuttis end verest peaaegu tühjaks. Ta minestas.

Damian siples mööda tumedaid tänavaid, et leida kiire ja tähtsusetu saak Elviirale. Leidiski. Üks neljakümnendates täidlane naine. Ta arvas, et sellest peaks piisama talle. Damian isegi arvestas üle veidi. Imedes naisest vere välja ja seda Elviirale edasi andes, meenutas Damian, kus ta võis Elviirat näha kunagi. Mõtles natukene omaette ja meenuski talle äkitselt. See oli ju tema esimene armastus, keda ta kuus igavikku näinud pole. Ja nii ootaski Damian, kuna Elviira toibub. See juhtus just selleks ajaks, kus Damian igavesti lahkuda tahtis. Ta ei suutnud neiule rääkida, miks ta järsku ära pidi minema, sest tal oli südames ülimalt valus. Ja nii ta läks, selle suure akna juurde ja ootas, kuni päikese valgus teda üleni katnud oli. Ühe hetkega oli temast saanud tolm, kuid ta ei teadnud et Elviira talle järgneks. Ka tema jooksis valgusesse, teades et järgmises elus, on nad jälle koos...

.l.

//Pisikest kasvu teismeline neiu lookles mööda öiseid tänavaid, kui äkitselt nägi üle tee minemas süsimusta kassi. Ta kükitas ja kutsus pisikese kassi enda suunas, kuid kui kass lähemale tuli, nägi neiu, et kass oli pime ning kass ise nägi päris räbal välja.
Tüdrukul hakkas kassist nii kahju, et tahtis järsku ühineda tema maailmaga. Seda ta tegigi lükkades taskust leitud haaknõelad endale otse pupillidesse. //