Tore.

Öösel juhtus palju asju. Ma ei viitsi detailidesse laskuda.
Õnnelik on tunda end täisväärtusliku inimesena, kurb on tunda kui teed teistele haiget oma olemasoluga.
Mulle hakkas järjekordselt meeldima Julia Savitcheva.


Võibolla mul ei ole niivõrd palju skilli et vigadest õppida, võibolla ma tahangi põranda lapp olla... Aga... Miski nussib ajusid.
See on halb.
See on nagu Sulle meeldiks mandariine süüa, aga nad ajavad Sind oksele. Nad meeldivad Sulle, aga teades oma allergiast Sa siiski sööd neid. Ja siis kahetsed oma tervise pärast.

Ma ei andesta. Arh... Fuck off... Maitea... Need Julia lood on nii mindfuck. Especially after seda juttu, mis oli öösel enne 00-i :/


Ma pole enam ammu endine. Me kõik teame seda. Ma suudan olla omas mullis, omas repertuaaris - roppustega ja kahtlaste naljadega, aga see ei sea mu sisemuses toimuvat. Igapäevased panevad tähele... Teised mitte eriti.
Ma arvan, et ma riskin selle veaga. Nagu Kristjangi ütles, mul pole midagi kaotada. Kainet mõistust mul ammugi pole.

Ma pean selle esmalt välja elama, nuttes muusika pärast, mida ma hetkel tegelikkuses naudin, aga samas millega ma ennast ka lõhun. See on seda väärt, et olla hiljem tugevam.
Õhtupoole, kui armastusväärset alksi tuleb, pean süda puhtaks rääkima. Nii hakkab lihtsam.