Emotion keylogger.

Muusika: Kidney Thieves - Before I'm Dead.

Mul on halb eelaimadus (kui ma seda õigesti kirjutasin).
Ta on endiselt mu peale solvunud. Yet I'm proud that I've teached him to be cruel to use the right moments to fuck up people's minds. Nagu ikka õpilased ületavad õpetajaid. Ja ma passin endiselt masenduses ja süümekates. No okei, ma pole otseselt masenduses, mind lihtsalt närivad süümekad rämedalt.
Sellest momendist saadik, kus ma pauguga kodu ukse kinni lõin (ema, ärge küsige), ei rääkinud ma rajoonikatele mitte kui midagi. Olin silmad maas mõtetes mis edasi saab. Palusin talle helistada, küsida kus ta on. Nagu arvatagi, statal. No kõndisime sinna, kedagi pold seal. Helistasime uuesti, saime kokku. 10 sek ja ta oli läind.
I feel like a loser in this fight. Ehh, peakski tagasi tõmbama. Vaiksem olema. Madalam kui muru. Ehk siis märkab, et mulle jõudis reaalselt kohale, mis ma valesti tegin.
Ma ei hakka teda kingitustega kuhjama... See pole õige. Nii ei saa andestust. Ja see on fakt.
Teisalt sabas käia ja "anna andeks" noolida pole ka õige. Tuleb käitumisega näidata. Kui ma teda täna näen, siis ütlen talle seda, mida tahtsin eile juba öelda, aga nagu ma arvasin läks ta pärast Sassi ja Andreiga chillimist koju. Väitis et oli väsind. Tegelt ta oligi väsind, aga endiselt solvunud ka. Savi, ma oleks samamoodi teind, ma saan tast aru :).

Ma ei julge magamagi minna. Peaks 24h tegema. Aga minus ei leidu niivõrd palju entusiasmi, et seda teostada. Miks ma magama ei julge minna? Sest ma kardan neid asju, mis mul unes tulla võivad. Ma ei taha oma alateadvusega suhelda praegu. Ma pean plaani tegema, kuidas end paremaks muuta.
Ma ei ole halb. Lihtsalt... Käitumine on vigane vahest, peab täiuslikkuse suunas pürgima.

Aah, ma ei viitsi pikka rida ajada. HACKING PLANZ >:I