Tulin koju, vaatasin ühikarottide 3 esimest osa algusest peale ära.
Mingiaeg helistab mulle ema, tehes nägu et teda huvitab mu olemasolu, kuigi ta helistas kõigest sellepärast, et ma talle tõlgiksin inglise keelest jälle mingi fraasi.
Pärast seda ärkas mu isa üles. Ehmatas mind oma terega ära. Nimelt ilmselgelt, sest ma ei kuulnud, et ta oleks uksepeale kõndinud. (keeleneeti otsisin) Ja hiljem ta tuleb tuppa tagasi, et mulle röökides väita, et ma "jälle" söön suures toas. Mm, ok. Sõimas mind alusetult litsiks ka, as usually. Ta võiks autoavariis kõngeda. Aga see selleks.
Mult küsiti, et kuidas läheb ja millega ma tegelen (Kaisa praegu ilmselt läheks närvi sellepeale). Suht vastasin, et lihtsalt olen, muretsen... Eksisteerin niisama.
Ma tunnen end üleni sitasti. Nagu mul poleks tundeid ja kõik inimesed, kes mulle haiget teevad, nagu peaksidki seda tegema. Mul tekib pisar silma, sest mu silmade ette tuleb üks lõik ühest filmist, kus teda piitsutati nii palju ja ohtralt, et ta ribisidki oli näha. Talle suruti terav metallkroon naha sisse, alandamaks teda kuningaks. Tal lasti kanda ülirasket pakku, lihtsalt sellepärast et nad leidsid, et ta on seda väärt.
Kas see, et ma julgen olla minaise, on minu ristiks mida pean ogadega "kaunistatud" piitsade välkkiireid hoope taludes endaga kandma kusagile lõputu mäe otsa?
Ma ei ole usklik, pigem realist ja usun endasse. Mul pole jumalat. Aga... Ma ei tea... See kõik tundub nii ebareaalne kuidagi.
Kas ma reaalselt olen väärt seda, et minuga käitutakse sitasti? Alandatakse ööpäevaringselt samal ajal näkku sülitades (viimane on kõigest piltlikult mõeldud) ?
Teate mis?! Mina leian, et ma pole selle kuidagi ära teeninud. Mul on kõrge piir kannatusel, aga seegi saab täis.
about relationSHITZ - Ma pean Sinuga rääkima. Tõsiselt. Aga täna vist mitte, sest Sa läksid siiski jooma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar