Kas ma olen ainuke, kes suudab roosasid südamekujulisi prille hetkekski kõrvale panna ja tarvitada realismi vahelduseks? See pole üldse mõeldud sarkasmiga, vaid pigem pilkava tooniga. Miks pilkava? Sina oled ju alati olnud see, kes on turgutanud, et elu läheb edasi ka siis, kui mingi mõttetu ja näiliselt ületamatu küngas eluteele ette jääb. Sina oled olnud see, kes on mind teinud tugevamaks, kui ma seda varem olin. Jah, tehes küll haiget ja solvates, aga see ei loe, sest see on minevik.
Sa vaimuhaige inimene võiksid tõesti ühte fakti realiseerida:
Üks asi on see, keda ja kuidas Sina armastad - jah, tundub, et see ei kordu kunagi, kuid paraku kordab see tunne ennast hea meelega, Sa lihtsalt ei pane tähele seda ning väidad, et Sa pole seda elus tundnud kõigest sellepärast, et Su ees pole see inimene, kellega seda varem kogesid. Faktiks jääb siiski, et see tunne on tsükliline, teatud ajavahemikuga emotsionaalne nähtus.
- Kuid täiesti teine asi on see, kui armastatakse Sind põhimõtteliselt ei millegi eest. Kuigi see pole päris nii - igal lähedasel on omad pisikesed kiiksud, miks ta just Sind sedasi armastab ja nõus hoidma on. Ma ei taha Su juhet kooki ajada, kuid Sind teades on see hetke seisuga ammu puntrasse läinud ja Sa ei mõista tegelikku sõnumit, mida ma püüan Sulle edastada.
Ma võin Sulle kirjutada referaadi sellest, kui hea Sa oled ja kui väga ma ei tahaks Sinust ilma jääda, mis sest et ma vihkan Sind Su pahede eest. Ma võin Sind tehtud lolluste eest mättasse peksta samal ajal ulatades abistavat kätt, et sinikaid ja muid verevalumeid ravida. Ükskõik mida võin teha. Aga Sina ei mõista endiselt, et oled minu jaoks ülimalt kallis ning tundub, et ükskõik kui mitu korda ma Sulle korrutan, kui kallis Sa mulle oled ja kui väga ma Sind armastan ning kardan ilma jääda - Sa lihtsalt lased selle kõrvust läbi. Nagu oleks kerge vetsuhäda.
Tundub, nagu Sul polekski kedagi vaja. (sellekohapealt: jää vait ma tean Su mõtteid praegu juba) Samas tekib küsimus, miks Sa just sõprade juurde jooksed, kes vannuvad Sulle pisar silmas ja käsi südamel, et nad ei taha Sust ilma jääda nuttes, et ei tea mida teha ja samal hetkel teed neile tohutult haiget mõtlemata oma tegude üle.
Kallis, Sul on enda pea olemas. Kasuta seda vahelduseks mõtlemiseks ka, mitte ainult kukkumist pehmendava padjana. Sedagi juttu olen ma üritanud Sulle tükk aega selgeks teha - endiselt Sa ei kuula, kuigi kindlalt tead, et mul on FUCKING õigus.
Sinu pärast istun siin läpaka taga, eirates väsimust, mida on mul kahe päevaga kogunud küllaga ja ma pole siiani maganud tunnikestki. Sinu pärast! SINU, ei kellegi teise.
Miks ma istun siin, pisar silmas ja pea täis muresid? Sest ma ei julge magama minna! Ma ei lepiks sellega, et selleks ajaks kui mina ärkama peaksin, Sind ehk enam pole eluski.
Ma ei julge Sind üksinda jätta. Mis sest, et ma pole Sul reaalselt küljeall, et panniga vastu pead peksta praegult tehtud tegude eest. Ikkagi... Lihtsalt ei julge minna.
Ja tead... Kallis...? Usu - kõik saab korda. Ennemgi on korda saanud, saab praegugi.
Ma isegi ei hakka Sinult lubadusi küsima, sest teades Sind ei täida Sa neid nii või naa ; )
Ma lihtsalt loodan, et Sa oled hommegi olemas...
:'(
xoxo, mures Frixu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar