Kuhu on jäänud suhtumine "ma ei viitsi närvi minna" ? Kuhu on jäänud hingerahu? Miks on närv koguaeg kookis viimasel ajal? MIKS?
Ma ei suuda kordagi 3 päeva jooksul rahulikuks jääda. Isegi sigaretti tõmmates mitte. Varem oli viimase puhul vastupidi, selline rahustav toime. Nüüd see lihtsalt on.. Tegevus. Mis isegi mõtteid ei vii mujale.
Koguaeg istub keegi samas toas, piinab mind oma juuresolekuga. Ei lase rahulikult netiski olla. Mis kuradi elu see on? On lahe või?
HAH! Normaalne, nüüd isegi Susi naerab mu üle. Väga sõbralik Sinust. Tõesti. Sarkasmihoor.
Oeh... Ma ei suuda lihtsalt. Ma käin päevas viis korda pesus. Mitte et see enam tervislik oleks, aga noh. Normaalne ka mitte. Ma teen 15 suitsu 12h jooksul ja ülejäänud 12h magan. Ma söön minimaalselt. Ma ei saa enam sittagi aru. MIS TOIMUB? Milles asi on?
Mul pole enam ühtegi hetke, kus ma omas kodus suudan rahulikuks jääda. Näide: palusin emal pesust tulnud niisked asjad kuivama panna, et järgmist hunnikut pessu visata. Mis ma vastutasuks saan? SÕIMATA, et ma häirin teda. Normaalne, eks?
Veel üks näide: Ma lähen viieks minutiks netti, et tsekkida msni, facebook'i, rate'i ja orkutit. Ja lampi ärkab üles goblin ja hakkab mind sõimama, et ma ei pesnud KOHE endajärel nõud ära. Teen suitsu siis ja tuleb ema kööki, sõimab mind omakorda selle eest ja peseb ise ära. Mitte, et ma oleksin teda palunud.
Mul ei ole jõudu enam. Tõesti. Ma arvan, et nüüd peaks väga paljudele kohale jõudma, miks ma eelistan sõpradega pidu panna selle asemel, et käia koolis, tööl ja kodus olla. Vahet ei ole, kas ma käin koolis või tööl, ma pean mingi % ikka kodus veetma. Andke andeks, aga ma ei suuda lihtsalt. Mu närvid on lõpukorral. Ma värisen vahetpidamata. Ma ei suuda filmigi rahulikult vaadata, sest alati tuleb keegi segama. Kodustest ikka. Sõbrad ei häiri.
FUCK THIS SHIT. Tahaks omaette olla. Üksinda. Kasvõi 24h. Aga ei... Seda võimalust ei ole. Hah... Tahtsin kella 3-4 paiku õue kõndima minna, et omi mõtteid mõelda. Ema ärkas lampi üles ja kukkus sõimama, et kuhu ma lähen. Vastasin ausalt ja sain veelrohkem sõimata. Väitis, et ma lähen raudpolt kellegi juurde sellisel kellaajal. KINDLASTI. Ma arvan, et kui Sa mind tunneksid, siis Sa teaksid, et ma tahan üksi olla ja omaette mõtetes rännata.
Ah ma ei jõua, tõsiselt. Ma olen äärepeal, üle tüki aja, järjekordselt. 0.5% umbes jääb puudu mingist lollist tegevusest.
Tegelt... Ma vist lähen pessu. JÄLLE. Ma arvan, et inimesed, kellel praegult sama periood peal on, saavad minust aru. Mingilgi määral. Ärge mõistke mind hukka. Lihtsalt... Andke mulle sooja. Ei... Õrnsust. Hoidke mind. Palun :'(. Just be there for me....
Frixastressic.XoxO?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar