Terekest siis jälle. Tulen järjekordselt teid oma raske eluga vaevama.
"Hahah, miks ta siis "NÜÜD" raske on?" <- küsiksid esimesed või keegid teist. Well, the answer is simple - lõhestunud isiksus sööb mu ajusid jälle. Ja seekord on nad vist päris pikka aega tülis, once again.
***
Lets have some fun! This beat is sick,
I wanna take a ride on Your monstertruck.
I wanna take a ride on Your monstertruck.
***
I, i have this need
I need to see you bleed
I need to taste your brain
Oh god it drives me insane...
***
Tralalalal. EI suuda keskenduda, sest mingi fagget norskab siin ja teine huiab mööda korterit. Üldse ei aja närvi v? -.-I need to see you bleed
I need to taste your brain
Oh god it drives me insane...
***
Vaiksem seis. Kaksteist minutit möödus.
Niisiis. Leidsin, et võiksin Susiga kokku saada, ennem seda kui ta Rakverre läheb. Saime kokku, tegime nali ja rääkisime igast asjadest n stuff. Hea, et talle mõistusele plaaster pandi :*
Aga ennem seda, kui ma Susiga kokku sain, tulin ma ju bussiga tema peatusesse. Ja kui ma bussilt maha tulin, hakkas mind üks väike poiss stalkima. Küsis, et kuhu ma lähen ja kas ta saab lähemale tulla kõndimise mõttes. Ma nõustusin ja küsisin miks ta küsib. Küsisin ka seda, et kas ta kardab üksi koju minna või. Poiss ütles, et kardab paaniliselt mustlasi. No küsisin, et kaugel ta elab ja lubasin, et saadan ta koju. Poiss vastas tänava nimetamisega ja kui küsisin miks ta nii hilja veel väljas on, kui kardab sellisel pimedal ajal koju minna. Vastas, et jäi kogematta mänguhoosse sõbraga. Ilmselt trippis sõpa rajoonis, sest ta tuli ju ka bussiga :).
Tean seda ebameeldivat tunnet, et kohe äkki juhtub midagi. Nagu lubasin, saatsin poisi koju. Poiss tänas mind ja läks ilusti koju. Saatmisel küsis igast asju mustlaste kohta ja kui kuulis, et ma helistasin sõbraannale, et teadaanda kuhu ma lähen korraks ning millal ma tagasi umbes jõuan, väitis et ei julge eestlastega ka suhelda, sest on näinud kuidas üks tüdruk ja vist veel keegid temaga prügikastis ronisid. Ehk olid kustid, ei oska öelda. Ei küsinud kahjuks ka. Oh well, let my mind have its fun, eks :D.
Muudan siis teemat.Veidi.
// Songs\soundtracks of Akira Yamaoka.
//Mood: Concentrated & XTRA-confused.
Mis mul kõik viimasel ajal selgeks saanud on?
//Mood: Concentrated & XTRA-confused.
Mis mul kõik viimasel ajal selgeks saanud on?
1) Mulle on saanud selgeks, miks osad inimesed, kes tunnetavad või näevad teiste aurat on mulle öelnud, et see kiirgab musta värvi/viha. It's my dad. Miks? Hmm, kui olete lugend mõnda varasemast postitust, kus ma olen teda mingi gobliniks vist nimetanud, siis ehk teate. + Ta teeb inimesi igal sammul maha. Ja ma tean, et ma võin ühel täiesti suvalisel hetkel olla samasugune nagu tema, ja see panebki mind vihastama. Just see fakt, et ma olen temasugune.
Veel üks näide: Kui ma joon, siis ma joon end pildituks ja uneroobiks. Miks? Sest ma olen TEMASUGUNE. Ma ei väida, et ma viimasel ajal jooksin palju või...Et tema jooks palju. Piisab ÜKS suur pohmell, et pikka (lol, 1-2 nädalat v kuud) aega käed alkoholist eemale hoida. Ja üldiselt polegi asi alkoholis. Asi on selles, et ma olen TEMASUGUNE. See paneb mind endiselt vihastama. Why You ask? Sest see ei ole lahe olla kellegisarnane, kes on teinud Sulle NII palju haiget. Kellegisarnane, kes on röövinud Sinult Su pühapaiga - Su toa. Kellegi sarnane, kes on purustanud Su mälestuse inimestest, keda Sa ehk ei näe enam tulevikus või kellega Sa tulevikus enam ilmselt ei suhtle - roosid 9nda lõpetamisest. Inimese sarnane, kes lõhub kõikide teiste tähtsaid asju. Ta pole ainult mulle nii teinud, ta endiselegi naisele on nii teinud ja ta teisele tütrele. Mu emalegi. Kõige halvem on see, et ma vist ei saagi seda pühapaika tagasi, sest nad ju ei saa mu emaga enam läbi.
Üldiselt olla kellegisarnane, kes teeb Sind igal hetkel maha, kus Sa võtad end kokku, et midagi uut alustada on HALB.
2) Mulle on saanud selgeks, et ma ei suuda kunagi õnnelikuks saada, sest ma olen alati millegis/kellegis leidnud vigu, mis häirivad suhete purunemisteni. Ma ei suuda olla koguaeg rahul kõigega. Miski hakkab lampi häirima ja see ei lähe peast; kummitab nahaalselt ja ei lase rahu.
See ei ole normaalne. This is a serious problem (seda lauset ma olen vist 4x tänase jooksul kirjutanud).
Enda puhul olen ma suhteliselt tihti rahul, aga mingihetk kas katus sõidab või keegi ütleb midagi ja see hakkab automaatselt häirima. Ma ei oska seda seletada. Mingisugune UFO-omadus mul ilmselt.
3) Ma ei ole endiselt otsustanud kelleks ma saada tahan, mis näitab seda, et ma olen looser. Ma ei tea, kuhu ma elus sellega jõuda tahan. Ma ei teagi vist kuhu ma elus millegiga jõuda tahan. Lolz. Tegelt ma tean, et ma tahan olla kunstnik mitmel alal, sest kui ma pingutan tuleb see mul välja. Tahaks olla disainer: meigikunstnik, moekunstnik, sisustaja, aiakunstnik, renoveerija, fotograaf, maaler, tatoveerija, ettevõtja või mõne disko omanik. Selleks on vaja väga palju tööd teha, et seda kõike saavutada ning sellega oleks pidanud juba üheksandas alustama. Kahetsen - tõsi. Ja sellekohapealt jõuame me esimesse puntki, mis mulle selgeks saanud on ja see teeb välja neljanda puntki.
4) Mulle on saanud selgeks, et kui ma tahan midagi saavutada ja saada lahti igasugustest failidest enda küljes, siis ma pean välja kolima. Kuid seegi nõuab suurt tööd. Sõna otseses mõttes TÖÖD, mis toob materiaalset kasumit. Sellekohalt jõuame viimasesse punkti.
5) Ma tahan tatoveeringuid, et ennast välimuselt teostada, et haarata kõik oma inspiratsioonid enda peale. Tatoveeringud maksavad, tõsi ta on. See viib aga neljanda punkti juurde hetkeks tagasi - TÖÖ tekita materiaalset kasumit, millega ma saan vaimset materiaalsust, mida sooviksin nimetada enda tatoveeringute ellu viimiseks. Plaanid on üldiselt paigas ja puudub teostaja.
Asja kokkuvõtteks tuleb nagu ikka: Ma tahan ja tahan ja tahan, aga mida ma selleks teen? Sittagi. Passin kodus. Ainult mõtlen. Nojah, mõtlemine teeb ka kasu - saad plaanid paika seada, et neid teostama hakata. Aga kust seda aega ja jõudu võtta, et KÕIK plaanid paika panna? Siit tuleb mu emotsionaalne piir. Vaimnegi.
Ma pean kooli minema. JAH. Ma pean tööle minema. JAH, kuid ajutisele töökohale, et lubada endale rõivaid ja muidu muguleid-sibulaid (mingi random kokkuvõtlik sõna oma mõtetele). Siis ma pean minema kellekski välja õppima. JAH - ning see teebki välja mu tuleviku.
Tere. Järsk teemavahetus.
Ma ei mõista, miks ma ei ole koguaeg kõigega rahul. Kas ma pean tõesti oma kaasinimestes (selle all mõtlen ma ilmselt inimesi, kellega ma suhtlen ja keda ma armastan) otsima vigu ja neid selle eest mõtetes hukka mõistma ning uusi inimesi asemele otsima, teades ette, et ma teen täpselt sedasama?
Ma kardan. Miks ja mida? Ma kardan inimestele sellest probleemist otse rääkida, sest ma ilmselgelt tean, et osad vihastavad, osad hakkavad asju ette kujutama ja üle mõtlema ning osad lihtsalt solvuvad ja võimalik et katkestavad minuga suhtlemise. Ma tean ka seda, et kui ma hakkan inimestele nendest asjadest otse rääkima unustan ma oma põhilised argumendid kuskile kahesilma vahele. On võimalus, et ma kirjutan sellest pikalt ja laialt siia, igast ühest eraldi muidugi, aga see oleks ebaviisakas, sest siis see ei oleks omavaheline nende inimestega, kelles ma vigu leian.
Ah mida ma keerutan, muidugi ma leian KÕIGIS kellega ma siiamaani pikalt suhelnud olen vigu. Ja muidugi ma olen kõik endateada jätnud, sest ma lootsin, et need ei hakka mind häirima. Ennäe! VIST HAKKASID (iroonia enese pihta). Ma olen mõelnud ennast teiste inimeste asemel nende vigadega ja olen mõelnud, et ma oleksin end teisiti käituma pannud nii mõneski situatsioonis. Ja palju asju teisiti teinud/öelnud ja midaiganes veel. Sellekohapealt nõustun täiesti (ja ära sa tule mulle ütlema, et ma ei tunnista oma vigu kunagi -.-), et ma olen egoist. Mis on sellekohapealt halb. AGA (jajah, kallis, ma tean, et see on mingi väljavabandamine või üritus asja pehmemalt vaadata/võtta) hea on see, et ma kirjutan sellest.
Palun ärge mõistke mind hukka sellepärast, et ma teistes vigu leian ja endas teie arvates ei näe (lükkan kohe ümber - näen küll ja üritan neid edutult muuta), aga see on minu ilmselt suurim viga peale egiosmi teatud asjades. Ma ei ole üldiselt väga omakasupüüdlik. Ma ei teagi misasi ma olen, aga ma tean, et ma elan, olen, mõtlen ja tahan midagi, millest ma tohkugi ei tea.
Sometimes I just need a hug to feel I am needed. Sometimes I need a phonecall to hear You out. Sometimes I tended to cut muyyself to feel alive, but now I just need everyone to share me their emotions to stop this pain, which keeps eating and burnind me from inside. I don't know where this comes from, but I know, that I wanna get rid of it...Shall You stay with me to help me?
Ma nüüd kooberdan magama, sest kell on 6:09 ja ma tunnen väsimust. Lähen vaatan end TV ees surnuks. Ja püüan unistades oma maailma minna, ehk tuleb hea uni. Vahet ei ole, et see sisemaailm jällegi kildudeks on. Maybe it is because I stopped dreaming. Maybe it is because of this pain I feel.
Head ööd :*
Veel üks näide: Kui ma joon, siis ma joon end pildituks ja uneroobiks. Miks? Sest ma olen TEMASUGUNE. Ma ei väida, et ma viimasel ajal jooksin palju või...Et tema jooks palju. Piisab ÜKS suur pohmell, et pikka (lol, 1-2 nädalat v kuud) aega käed alkoholist eemale hoida. Ja üldiselt polegi asi alkoholis. Asi on selles, et ma olen TEMASUGUNE. See paneb mind endiselt vihastama. Why You ask? Sest see ei ole lahe olla kellegisarnane, kes on teinud Sulle NII palju haiget. Kellegisarnane, kes on röövinud Sinult Su pühapaiga - Su toa. Kellegi sarnane, kes on purustanud Su mälestuse inimestest, keda Sa ehk ei näe enam tulevikus või kellega Sa tulevikus enam ilmselt ei suhtle - roosid 9nda lõpetamisest. Inimese sarnane, kes lõhub kõikide teiste tähtsaid asju. Ta pole ainult mulle nii teinud, ta endiselegi naisele on nii teinud ja ta teisele tütrele. Mu emalegi. Kõige halvem on see, et ma vist ei saagi seda pühapaika tagasi, sest nad ju ei saa mu emaga enam läbi.
Üldiselt olla kellegisarnane, kes teeb Sind igal hetkel maha, kus Sa võtad end kokku, et midagi uut alustada on HALB.
2) Mulle on saanud selgeks, et ma ei suuda kunagi õnnelikuks saada, sest ma olen alati millegis/kellegis leidnud vigu, mis häirivad suhete purunemisteni. Ma ei suuda olla koguaeg rahul kõigega. Miski hakkab lampi häirima ja see ei lähe peast; kummitab nahaalselt ja ei lase rahu.
See ei ole normaalne. This is a serious problem (seda lauset ma olen vist 4x tänase jooksul kirjutanud).
Enda puhul olen ma suhteliselt tihti rahul, aga mingihetk kas katus sõidab või keegi ütleb midagi ja see hakkab automaatselt häirima. Ma ei oska seda seletada. Mingisugune UFO-omadus mul ilmselt.
3) Ma ei ole endiselt otsustanud kelleks ma saada tahan, mis näitab seda, et ma olen looser. Ma ei tea, kuhu ma elus sellega jõuda tahan. Ma ei teagi vist kuhu ma elus millegiga jõuda tahan. Lolz. Tegelt ma tean, et ma tahan olla kunstnik mitmel alal, sest kui ma pingutan tuleb see mul välja. Tahaks olla disainer: meigikunstnik, moekunstnik, sisustaja, aiakunstnik, renoveerija, fotograaf, maaler, tatoveerija, ettevõtja või mõne disko omanik. Selleks on vaja väga palju tööd teha, et seda kõike saavutada ning sellega oleks pidanud juba üheksandas alustama. Kahetsen - tõsi. Ja sellekohapealt jõuame me esimesse puntki, mis mulle selgeks saanud on ja see teeb välja neljanda puntki.
4) Mulle on saanud selgeks, et kui ma tahan midagi saavutada ja saada lahti igasugustest failidest enda küljes, siis ma pean välja kolima. Kuid seegi nõuab suurt tööd. Sõna otseses mõttes TÖÖD, mis toob materiaalset kasumit. Sellekohalt jõuame viimasesse punkti.
5) Ma tahan tatoveeringuid, et ennast välimuselt teostada, et haarata kõik oma inspiratsioonid enda peale. Tatoveeringud maksavad, tõsi ta on. See viib aga neljanda punkti juurde hetkeks tagasi - TÖÖ tekita materiaalset kasumit, millega ma saan vaimset materiaalsust, mida sooviksin nimetada enda tatoveeringute ellu viimiseks. Plaanid on üldiselt paigas ja puudub teostaja.
Asja kokkuvõtteks tuleb nagu ikka: Ma tahan ja tahan ja tahan, aga mida ma selleks teen? Sittagi. Passin kodus. Ainult mõtlen. Nojah, mõtlemine teeb ka kasu - saad plaanid paika seada, et neid teostama hakata. Aga kust seda aega ja jõudu võtta, et KÕIK plaanid paika panna? Siit tuleb mu emotsionaalne piir. Vaimnegi.
Ma pean kooli minema. JAH. Ma pean tööle minema. JAH, kuid ajutisele töökohale, et lubada endale rõivaid ja muidu muguleid-sibulaid (mingi random kokkuvõtlik sõna oma mõtetele). Siis ma pean minema kellekski välja õppima. JAH - ning see teebki välja mu tuleviku.
Tere. Järsk teemavahetus.
Ma ei mõista, miks ma ei ole koguaeg kõigega rahul. Kas ma pean tõesti oma kaasinimestes (selle all mõtlen ma ilmselt inimesi, kellega ma suhtlen ja keda ma armastan) otsima vigu ja neid selle eest mõtetes hukka mõistma ning uusi inimesi asemele otsima, teades ette, et ma teen täpselt sedasama?
Ma kardan. Miks ja mida? Ma kardan inimestele sellest probleemist otse rääkida, sest ma ilmselgelt tean, et osad vihastavad, osad hakkavad asju ette kujutama ja üle mõtlema ning osad lihtsalt solvuvad ja võimalik et katkestavad minuga suhtlemise. Ma tean ka seda, et kui ma hakkan inimestele nendest asjadest otse rääkima unustan ma oma põhilised argumendid kuskile kahesilma vahele. On võimalus, et ma kirjutan sellest pikalt ja laialt siia, igast ühest eraldi muidugi, aga see oleks ebaviisakas, sest siis see ei oleks omavaheline nende inimestega, kelles ma vigu leian.
Ah mida ma keerutan, muidugi ma leian KÕIGIS kellega ma siiamaani pikalt suhelnud olen vigu. Ja muidugi ma olen kõik endateada jätnud, sest ma lootsin, et need ei hakka mind häirima. Ennäe! VIST HAKKASID (iroonia enese pihta). Ma olen mõelnud ennast teiste inimeste asemel nende vigadega ja olen mõelnud, et ma oleksin end teisiti käituma pannud nii mõneski situatsioonis. Ja palju asju teisiti teinud/öelnud ja midaiganes veel. Sellekohapealt nõustun täiesti (ja ära sa tule mulle ütlema, et ma ei tunnista oma vigu kunagi -.-), et ma olen egoist. Mis on sellekohapealt halb. AGA (jajah, kallis, ma tean, et see on mingi väljavabandamine või üritus asja pehmemalt vaadata/võtta) hea on see, et ma kirjutan sellest.
Palun ärge mõistke mind hukka sellepärast, et ma teistes vigu leian ja endas teie arvates ei näe (lükkan kohe ümber - näen küll ja üritan neid edutult muuta), aga see on minu ilmselt suurim viga peale egiosmi teatud asjades. Ma ei ole üldiselt väga omakasupüüdlik. Ma ei teagi misasi ma olen, aga ma tean, et ma elan, olen, mõtlen ja tahan midagi, millest ma tohkugi ei tea.
Sometimes I just need a hug to feel I am needed. Sometimes I need a phonecall to hear You out. Sometimes I tended to cut muyyself to feel alive, but now I just need everyone to share me their emotions to stop this pain, which keeps eating and burnind me from inside. I don't know where this comes from, but I know, that I wanna get rid of it...Shall You stay with me to help me?
Ma nüüd kooberdan magama, sest kell on 6:09 ja ma tunnen väsimust. Lähen vaatan end TV ees surnuks. Ja püüan unistades oma maailma minna, ehk tuleb hea uni. Vahet ei ole, et see sisemaailm jällegi kildudeks on. Maybe it is because I stopped dreaming. Maybe it is because of this pain I feel.
Head ööd :*
XOXO, FRIXAZOID.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar