Welp. Sõbrad on päris korralikult sõelutud. As in ei viitsi väga ise mingite inimestega ise suhtlema minna, sest mul on mees kes passib kodus ja no ma lendan suht vaalaks vaikselt ning yea, vast on endalegi parem veidike aega omaette olla. Lisaks sellele see fucking raske töö tapab igasuguse tahtmise kuskil linnas tühja passida. Meh..
Apart of that mind totally häirib mu vanemate suhtumine endasse. I mean.. Okei, ma mõistan et nad muretsevad mu tuleviku pärast, et ma olen nende ainuke laps ja mu lõpetamata haridus tekitab neile muret. Ja loomulikult ka see otsus mis ma nii-öelda tegin takistab mul nende sõnul oma elu nautida ja mida iganes. Ma ei tea, minu silmis on see suhteliselt bullshit. Leidsin inimese, kelle ma olen eluaeg otsinud. Selle arvelt rohkemgi kui lihtsalt õnnelik. Teisalt tõesti.. See elumuudatus tuli planeerimata ja tuleb kindlasti palju raskusi tulevikus ja ka lähiajal, kuid keegi pole öelnud, et neid on võimatu ületada. Need kindlasti ei tapa ära ja ei jäta kodutuks vms. Lihtsalt tuleb pingutada paremuse suunas ja that's it. Siin pole mingit muud valikut ju.
Nende negatiivne suhtumine söövitab haigelt. See teeb sisimas nii liiga, nagu see kunagi eales teinud pole. Ja noh, kindlasti on varasem näägutamine ja kehvasti ütlemine ka omad jäljed jätnud. Lihtsalt ülimalt valus on, kui Su enda vanemad Sind haigelt eemale tõukavad, öeldes Sulle nii kehvasti kui võimalik. Öeldes Sulle, kui halb inimene Sa oled, et Sa tuled lambist mingi toreda poisi ellu ja rikud selle ära, sest nii tal kui ta vanematel olid tema suhtes teistsugused plaanid ja minu eksistentsi tõttu on see kõik perses nüüd. Ning et vähe tema elu rikkumisest, rikkusin ma ka enda elu ära. Et ma võiksin siiski otsustada nii, et kõikidele oleks parem. Muidugi minu mingisugustki arvamust aktsepteerida on võimatu. Tehakse nägu, et kuulatakse ära ja siis tuleb uus sõim. Üldiselt on ka valus kuulda enda emalt sõnu nagu "tont teab kelle oma see on, Sa ju meil siuke ja siuke" ning kõik on halvustav. Nagu... Inimene, kes Sind on eluaeg üles kasvatanud ja näinud ning teab Su igasugustest põhimõtetest põhimõtteliselt kõike, ütleb selliseid asju Sulle... Why the actual fuck? Why should You hurt someone that much? Ma oleks mõistnud, kui mingi tänavalt suvaline kaltsakas tuleb omast arust targutama vms, aga niivõrd lähedane isik? I'm sorry, aga mulle ei mahu see pähe. Ma ei suuda aktsepteerida seda negatiivsust ja omakorda ma ei suuda ka ära seedida seda, mis minusse eelnevatel aastatel settinud on. Ma ütlen ausalt: ma tunnen, et ma ei ole nende inimeste päris laps. Ma ei tunne, et mind midagi nendega otseselt seoks. Me oleme täiesti erinevad. Meenub isegi moment, kus ma 12-13 aastasena tundsin, et ma ei ole selle suguvõsa liige, mille osa ma olen. Olen end igavesti tundnud mingi tulnukana, kes on siia seletamatutel põhjustel ja/või eksituse tagajärjel tekkinud. Ja siiamaani. 10 aastat möödudes - täpselt sama.
Miks ma veel nende ütlemisi ei suuda pähe mahutada on see, et nad arvavad end nii õigeteks ja õiglasteks inimesteks. Nagu nemad oleksidki ülim õige ja õigemat olla ei saa vms. Samal ajal omavahel sõdides, üks on kinda joodiku kalduvustega vihaprobleemidega ja teine on lihtsalt kontrollimatu suuvärgiga kibestunud isik, kes aja jooksul absoluutselt (kumbki ofc) ei suuda enam käituda. Minu silmis on nemad päris korralikult aastate jooksul vigu teinud. Mitte et inimene ei teeks vigu, kuid nagu.. Arvestades neid kõiki etteheiteid, mis minu suunas on tekkinud/settinud, ei näe ma absoluutselt mingit põhjust miks ma peaksin nii halb inimene olema. Või vähemalt miks mulle endale jätta mulje, et ma olen mingi maailma julmim, jubedaim saast, mis kusagilt üldse võtta saab. Dunno, siitkohalt aitäh vist. Päris korralikud probleemid on mul sellega seoses tekkinud.
Ja mul pole enam tuju kirjutada. Ugh...
Apart of that mind totally häirib mu vanemate suhtumine endasse. I mean.. Okei, ma mõistan et nad muretsevad mu tuleviku pärast, et ma olen nende ainuke laps ja mu lõpetamata haridus tekitab neile muret. Ja loomulikult ka see otsus mis ma nii-öelda tegin takistab mul nende sõnul oma elu nautida ja mida iganes. Ma ei tea, minu silmis on see suhteliselt bullshit. Leidsin inimese, kelle ma olen eluaeg otsinud. Selle arvelt rohkemgi kui lihtsalt õnnelik. Teisalt tõesti.. See elumuudatus tuli planeerimata ja tuleb kindlasti palju raskusi tulevikus ja ka lähiajal, kuid keegi pole öelnud, et neid on võimatu ületada. Need kindlasti ei tapa ära ja ei jäta kodutuks vms. Lihtsalt tuleb pingutada paremuse suunas ja that's it. Siin pole mingit muud valikut ju.
Nende negatiivne suhtumine söövitab haigelt. See teeb sisimas nii liiga, nagu see kunagi eales teinud pole. Ja noh, kindlasti on varasem näägutamine ja kehvasti ütlemine ka omad jäljed jätnud. Lihtsalt ülimalt valus on, kui Su enda vanemad Sind haigelt eemale tõukavad, öeldes Sulle nii kehvasti kui võimalik. Öeldes Sulle, kui halb inimene Sa oled, et Sa tuled lambist mingi toreda poisi ellu ja rikud selle ära, sest nii tal kui ta vanematel olid tema suhtes teistsugused plaanid ja minu eksistentsi tõttu on see kõik perses nüüd. Ning et vähe tema elu rikkumisest, rikkusin ma ka enda elu ära. Et ma võiksin siiski otsustada nii, et kõikidele oleks parem. Muidugi minu mingisugustki arvamust aktsepteerida on võimatu. Tehakse nägu, et kuulatakse ära ja siis tuleb uus sõim. Üldiselt on ka valus kuulda enda emalt sõnu nagu "tont teab kelle oma see on, Sa ju meil siuke ja siuke" ning kõik on halvustav. Nagu... Inimene, kes Sind on eluaeg üles kasvatanud ja näinud ning teab Su igasugustest põhimõtetest põhimõtteliselt kõike, ütleb selliseid asju Sulle... Why the actual fuck? Why should You hurt someone that much? Ma oleks mõistnud, kui mingi tänavalt suvaline kaltsakas tuleb omast arust targutama vms, aga niivõrd lähedane isik? I'm sorry, aga mulle ei mahu see pähe. Ma ei suuda aktsepteerida seda negatiivsust ja omakorda ma ei suuda ka ära seedida seda, mis minusse eelnevatel aastatel settinud on. Ma ütlen ausalt: ma tunnen, et ma ei ole nende inimeste päris laps. Ma ei tunne, et mind midagi nendega otseselt seoks. Me oleme täiesti erinevad. Meenub isegi moment, kus ma 12-13 aastasena tundsin, et ma ei ole selle suguvõsa liige, mille osa ma olen. Olen end igavesti tundnud mingi tulnukana, kes on siia seletamatutel põhjustel ja/või eksituse tagajärjel tekkinud. Ja siiamaani. 10 aastat möödudes - täpselt sama.
Miks ma veel nende ütlemisi ei suuda pähe mahutada on see, et nad arvavad end nii õigeteks ja õiglasteks inimesteks. Nagu nemad oleksidki ülim õige ja õigemat olla ei saa vms. Samal ajal omavahel sõdides, üks on kinda joodiku kalduvustega vihaprobleemidega ja teine on lihtsalt kontrollimatu suuvärgiga kibestunud isik, kes aja jooksul absoluutselt (kumbki ofc) ei suuda enam käituda. Minu silmis on nemad päris korralikult aastate jooksul vigu teinud. Mitte et inimene ei teeks vigu, kuid nagu.. Arvestades neid kõiki etteheiteid, mis minu suunas on tekkinud/settinud, ei näe ma absoluutselt mingit põhjust miks ma peaksin nii halb inimene olema. Või vähemalt miks mulle endale jätta mulje, et ma olen mingi maailma julmim, jubedaim saast, mis kusagilt üldse võtta saab. Dunno, siitkohalt aitäh vist. Päris korralikud probleemid on mul sellega seoses tekkinud.
Ja mul pole enam tuju kirjutada. Ugh...
